Translate

Neljapäev, 4. veebruar 2016

Jaanuari kokkuvõtte ja too much pressure to handle.

Kõige pealt üldse pikka juttu ei tee ja teen jaanuarikuu ülevaate. Kui hakkasin viimasel päeval väljavõtet tegema jaanuarikuust, siis millegipärast ei olnud Endomondo arvestanud mul sisse veel 31. jaanuaril tehtud trenni ja seega nüüd trükin tuimalt ümber. Jaanuar oli OHTRA jalutamisega kuu, sest esimesel nädalal oli väga külm väljas ja lisaks vaevlesin natuke luuümbrise pingega. Otsustasin, et olen tark ja ei hakka neid jooksuga koormama.

Jooks - 104,8 km
Kõndimine - 184,8 km (ilmselt rekord)
Jõusaal - 10,7 tundi
Suusatamine - 63,2 km
Spinning - 3,9 tundi
Discgolf - 16,2 km
Pilates - 1,3 tundi
Tantsisin oimetuks ja jalad pakuks sammulugeja abil 8,7 km. 

Mis on uut?

Sai nagu trenni tehtud küll ja veebruar jätkub sama hooga. Ainult selle vahega, et nädala pärast olen kipsis. Laupäeval külastan füsiot, kes näitab kuidas saaksin oma õlgu edasi treenida ka kipsiga, et ma päris laiali ei laguneks.


Lisaks on täitunud 7 kuud, kus pole söönud gluteeni, piimatooteid ja suhkrut.

Koeral täitus 7. eluaasta. Juhhei!

Then and now.

Tundub, et kõik asjad hakkavad nii kokku jooksma ajus, et lihtsalt igakord kui ma mõtlen, et enam ei jaksa, siis see sein venib ikka natuke veel, aga karta on, et millalgi see enam ei veni. Mis siis saab? Inimesed, kes käivad töö kõrvalt koolis, siis teavad millest ma räägin. Kodused ülesanded on kohati päris mahukad. Endal on ka tööd väga palju, lisaks on vajalik iga päev õpetada oma asendajat välja, kes haiguslehe ajal töö ära kataks. See kõik võtab meeletu energia... Intensiivselt veel norra keelt kõrvale õppida tundub mulle juba üliinimlik, sest tegelikult peab ju ka ise igapäevaselt veel juurde õppima, et tempos püsida. Vähe sellest! Kuna mu kooli e-mail oli kosmoses ja selletõttu vahetati mu parool ära siis avastasin terve hunniku ülesandeid mailist, mille tähtaeg on..MÖÖDAS!! Ehk siis palju õnne mulle, sest mul on aega neid nüüd siin ainult see nädal teha. Kipsi läheb küll vasak käsi, aga ühe käega joonestamine või trükkimine ei tule kõne allagi.
Halb on öelda seda lausa, aga ma ootan seda kipsi, sest minu jaoks on see puhkus. Tean, et ühe käega on toimetada ülimalt keeruline, aga mu aju saab puhata. Ta ei ole puhanud aastaid ehk siis praegune koormus ja mitte puhkamine viib täieliku närvivapustuseni lõpuks ja ma loodan, et ma saan õigel ajal jaole.
Saan aru, et ise olen ju süüdi, et mitu asja korraga kõrvale võtan, lihtsalt kool oleks üks asi, aga kooliga kaasneb töö välismaal, mille jaoks on vaja keel selgeks saada ja siit mu ahelreaktsioon tekibki. 

Every day.
Lisaks kõigele on vaja hoida end ka trennirütmis, sest vaadake mina ei saa nii nagu mõni, et aega pole trenni teha. Minu jaoks on toitumine ja trenni tegemine ESMANE prioriteet. Miks küll mõtleb kindlasti mõni!?

Probleem number 1: Sest ma pean oma dieediga hoidma suht puhast joont, et ma jälle neid borrelioosinähte ei põeks ja suhteliselt ainuke, mis mind nendest eemale hoiab on toitumine. Kellel seda pole, siis ei saagi aru. Lisaks miks mul on vaja süüa asju, mis mulle kasulikud pole ja mida ma ei talu?

Probleem number 2: Trennis käimine on minu jaoks ülioluline. Asi pole üldse mingis välimuse tagaajamises, vaid faktis, et kui ma ei tee jõudu, ei võimle oma palli ja kummilindiga, siis lihtsalt ma lagunen ära. Ma olen terve elu olnud niigi nõrga sidekoega ja see lollakas borrelioos tegi mu sidekoe nii pehmeks, et tänu sellele mind see käeop üldse ootabki. Mul läksid kõik liigesed nii lahti, et lihtsalt tulid ülikergelt pesast välja. Teine asi, mida võibolla mõni ei tea on see, et olen sündinud südameprobleemidega, mis pole ohtlikud. Küll aga on ohtlik nii kui süda läheb rütmist välja ja peaksin nii tainas olema, et edasi joosta samal ajal. Pulss läheb sellisel hetkel üle kahesaja ja pilt lihtsalt läheb eest. No milleks? Trennis astun automaatselt rajalt maha, võistlustel poleks küsimustki katkestamises. Ptuiptuiptui - siiani pole juhtunud.
Kuna sünnipäraselt on vasak vats (aroobne) liiga võimas, siis parem pool (anaeroobne) arvab, et tal polegi vaja üldse ennast liigutada. Niisiis pean kombineerima neid trenne nii, et ka parem pool oma koormuse saaks. Kui üldse midagi ei tee, siis on asi üsna hull. Siis hakkab pärast paari puhkepäeva pea ringi käima ja rütmihäire süveneb või läheb üle ventrikulaarseks ekstrasüstooliaks. Kusjuures see tekkis koos borrelioosiga ning rütmihäirete probleem pidi tekkima päris paljudel. Läbi nüüd selle keha puhastamise ja toitumise pole ma neid ekstrasüstooliaid põdenud.


Igatahes on kõike liiga palju. Koer tahab ka jalutamist (ei ma pole seda tüüpi, et näe viin su metsa äärde ja toimeta ära). Teine pool tahab tähelepanu. Kõik tahavad tähelepanu. Koguaeg annan kõigile ja kõigele endast tüki ja need tükid hakkavad lõppema. Ainuke, mis mu ajusid veel kahe kõrva vahel toimivana hoiab ongi see kui lähen trenni, kus ma ei mõtle midagi. Ma ei tea enam, mis selle kogu enda põletamise point on, aga äkki kui ma end Raja tänavale kohvriga suunan, siis keegi sealt oskab öelda? :)


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar