SEB 21,1 km siit ma tulen!

Kui õnnetused ei hüüa tulles (vihjates mu Suvejooksu FEILILE, millest saad lugeda SIIT), siis mina hüüan küll nüüd vist välja, et SEB siit ma tulen! Venitasin üpris pikalt selle arve tasumisega, lausa viimase maksetähtajani, sest polnud ma siis ka veel kindel, kas ikka jalad alla saan. Tundub, et asi on piisavalt siin paranenud ja olen teinud üsna vähe trenni tegelikult. Või noh minu kohta. Jooksmine oli nädal aega täiesti välistatud, 4 päeva ei saanud ma teha mitte kui midagi, siis sain teha 2 päeva ülikerget kerimist rattal, ehk siis ühel päeval 30 km ja teisel üle 40. Teisipäeval jooksin ma siis 5km, samal ajal hoidsin hinge kinni, et jumala eest kuskil valu poleks ja seetõttu keris pulsi ka jube üles. Kolmapäevane päev ei andnud mitte midagi tunda ja seetõttu julgesin end ära registreerida.

Täna oli üle pika aja üks intensiivse aeroobse treening, kus pulss pidi kokkuvõttes jääma umbes 165 kanti, sest segarežiimis ja Otepää "mägede" vahel ei olegi alla selle mõtet loota. Kavas oli trenni keskel panna umbes poolmaratoni tempos 3x2000m. Kui läksin jooksma, siis oli päike, pool peal muidugi oli juba äike ja paduvihm.. Nii, et ka mu võistlusjalanõud said läbimärjaks, aga loodan et see neile midagi ei teinud. Jooksin ma siis nendega seetõttu, et jalga natuke harjutada, sest muidu pärast võin ainult vanduda kangete säärelihaste peale! Kõik tõusud sai ka intensiivselt ära joostud ja muidugi viimasele 2000m otsale sattus ka terve Pühajärve mägi, mis tempot küll alla keris veidi, kuid olin õnnelik, et ära ei surnud... Mis ei tapa teeb tugevaks right?

Kuna jalg oli ülikerge ja pulss kohati pea olematu, siis arvasin juba, et ehk peaks proovima joosta 10 km alla 45, kuid loobusin üsna pea sellest mõttest, sest lihtsalt milleks hakata end lõhkuma. Nädala pärast tuleb trennis joosta veel 5km tempojooksu ja jalga see tunnetus kätte saada.

Hetkel see treening natuke hirmutas, et kui nii lõdvalt kuidagi see 49 tuli, siis mis saab SEBil? Teada tuntud asi, et treeningul raske, võistlustel kerge ei ole alati nii kindel teema ja minu puhul võib seal 15-17 km oodata mingeid ebameeldivusi. Näiteks tagareis läheb kinni või niisama juhtub midagi. Kurja omale kaela ei kutsu, aga tänane purakas annab ainult kaks varianti selleks:
a) poolmaraton tuleb üsna hea ajaga (ca 1:35-1:38)
b) kõrben pärast 10 km ja sörgin lõpuni

Kolmas variant on see, et tuleb ikkagi see seljateema välja ja hakkab nii valus, et astun maha. Seekord häbitundeta. Ma pole mitte kunagi katkestanud, sest pole ka põhjust olnud, aga kui ikka kuskile hakkab nüüd valu lööma, siis lõpuni ei kavatse roomata ka. Kui ikka füüsiliselt on valus, siis tuleb maha tulla, aga kui mootor ei jõua, siis rooman üle joone. Selles mõttes on plaanid paigas.

Kes mis aega püüdma läheb?