Translate

Esmaspäev, 14. september 2015

SEB 21,1 km!!!!

Ainult päev on möödas ja alles nüüd kui lihasvalu mingit moodi hakkab järgi andma, siis hakkab ka aju lahti rulluma, sest mul on natuke tunne, et isegi mu kõrvad valutavad.



Neljapäeval käisin ma oma numbril ja võidetud auhinnal järel. See särk on imeline :)


 Eelmisel päeval sõin suure isuga oma kartuliputru, mis oli tehtud kookoskoore ja munaga, lisaks keetsin kanarinda ja pärast paneerisin seda muna ja hirsihelvestega (ärge mõistke hukka enne kui pole proovinud). Lisaks jõin ära mingi liitri toormahlu (peet, porgand, õun, greip). Ja muide ka jooksu hommikul uhasin sisse oma kartuliputru ja kana, sest see on ainuke söök, mis pole mulle MITTE KUNAGI võistlustel seedehäireid tekitanud (ptuiptuiptui). Kadunud treeneri soovitused ei jookse mööda külgi maha.


Nagu pildilt näha, siis pidi ära teipima ka enda jalad ja kes küsib et miks nii, siis lihased jooksevad diagonaalis, et sisereis-välimine sääreosa ja vastupidi :)

Ma ei olnud kuni stardini päris kindel, kas ikka kohale jõuan, sest selg andis ikka paar päeva enne märku, et palun hoia mind! Teipisin end nii nagu poleks homset ja jäin parimat lootma... Jõudsin starti ja sooja tegin ülivähe, lihtsalt kartsin, et midagi keeran üle vindi. Ma olin isegi nii meelestatud, et enam pole küsimus KAS astun maha, vaid pigem MILLAL. Aga asi läks üle ootuste paremini. Kuna mu GPS otsustas mingi 300 meetrit hiljem tööle hakata, siis võtsin sammu koos ühe tuttavaga, kes rõõmsalt mulle kilomeetri aega ütles. Kõht muidugi korises kahtlaselt, tundsin, et ehk olen üle söönud, aga õnneks ei juhtunud midagi.. False alarm. Ainuke halb asi oli see, et oleksin pidanud paari meetri raadiuses kõigile kõrvaklappe pakkuma selle korina peale :/ Esimesed kümme kilomeetrit möödusid hullult kiirelt, olin veendunud et tulistasin alla 45. AGA siis läks asi jamaks, sest mul hakkas parem jalg mõnusasti hõõruma. Mingi 5 kilomeetrit edasi suutsin veel kuidagi normaaslelt joosta, võtsin oma HoneyWell geeli, mis jälle käima tõmbas. Kahjuks (jah kahjuks) olin sunnitud võtma ka spordijooki, mida üritasin vältida. Mul hakkas natuke reie sisemine külg tõmbama ja lootsin, et see teeb paremaks. Ei eksinud, mõtlesin, et pekki see suhkur hetkel, elan üle! Lasin veel külma ka reitele peale pritsida, et lõpuni vastu pidada. Raskeks hakkas minema 15. kilomeetri juures kui tuul äkitsi hakkas vastu puhuma. Mul ei olnud isegi kellegi seljataha varjuda, sest selg ees tulid vastu juba maratonijooksjad ja osad olid liiga kiired, et sabas püsida. Kuskil 18. kilomeetri juures hakkas see linna sisseminek ja siis mul hakkas nii raske, et olin valmis ainult mõttejõul ära lõpetama... Jalad tõmbas nii kinni, mu varbad enam ei valutanud, vaid jooksid verd. Õnneks mind päästis adrenaliin, mis ainult sundis edasi minema. Mõtlesin ainult, et MIKS ma siin olen. MIKS!?!


Tegelikult hakkas selline kerge tõus juba varem, aga vot seal linna sees muutus see väljakannatamatuks, kaotasin selle 3 kilomeetriga ligi minuti. Olin justnimelt sellepärast alustanud kiiremini, et teadsin seda enesetapuga lõppu, kus aega hunnikuga ära annan. Kui oli viimane tõus kiriku juurest, siis teadsin, et kohe on lõpp ja mul tuleb alati sellistel hetkedel meeletu jõud sisse. Viimased sammud ja kohal ma olingi!


Ma olin nii õnnelik, et oleksin tahtnud nutma hakata, sest mitte ma ainult ei jooksnud oma viimaste aastate parima poolmaratoni, vaid purustasin ka 3, 5, 10 ja ühe tunni rekordid. Kõike seda 21,1 kilomeetri sees. Ilmselt eraldi joostes suudaksin palju kiirem olla, aga pigem kummaline, et just nii pikal maal sellised numbrid juhtuvad.

Poolmaratoni ajad. Ma ei tea miks on 1:37:19, õige on 20 sek.
Üleval enne ja all pärast.
Suure väärtusega...
Ma tean, et poolmaraton ei ole maraton, aga see jooks oli emotsionaalselt sellel aastal nii võimas, sest olen ju viimased mitu kuud elanud ilma suhkru, gluteeni ja piimatoodetega, tarbinud igasuguseid lisandeid, toormahlu ja võidelnud tuuleveskitega. Mu eesmärk oli LÕPPU jõuda, aga jõudsin üleootuste parema enesetunde ja ajaga. Ma olin lihtsalt nii õnnelik, et see tobe borrelioos ei dikteerinud seda jooksu. Viimased kilomeetrid oli ainult "mind over body" olek. Ma jooksen kunagi VEEL maratoni ausalt, aga siis kui see kole bakter on mu kehast utti tõmmanud ja kõik oma toksiinid kaasa võtnud. Ma elan niigi piiripeal ja 21,1 km on minu jaoks hetkel see ülemine piir. Peale seda ei hakka mu võhm raugema, vaid mu lihased, kõõlused ja kogu sidekude. Aega on selle kiire asjaga.

Kokkuvõtvalt:


Muidugi pärast avastasin, et jalg on ikka väga katki... Mul ei ole vaja, et Te kõik siin ketti paneks ja seetõttu jäi sokk jalga.
Parem toss on verine, rääkimata sokist. Feels nice!
Peale jooksu oli mul planeeritud massaaž. Kuna mu ema on samuti alternatiivsete meetodite pooldaja, siis sain minna tema massööri juurde, kes otseses mõttes KLOHMIS mind 1,5 tundi. Naine tuvastas kohe ära, et eluenergia on viimasel peal mul, aga maks ei taha töötada. Teatasin siis talle, et see tobe borre mind koguaeg mürgitab..
Ta ei olnud mingi papist tädi, sest mul oli tunne nagu oleksin massohisti juurde sattunud, kes lihtsalt elab mu peal ennast välja. Ta oli nagu mu massöör, kiropraktik, füsio ja nõelravitseja kokku. Sest vahepeal kui ta mind ei PEKSNUD, siis mudis (loe: paitas) nagu massöör, siis 80% ajast oli nagu mu füsio, kes vajutab rämedalt ja kõvasti väga valusatele kohtadele, järgmisel hetkel peksis ta mingisuguste asjadega mind üleni, siis katsus hiina meditsiini järgi punkte ja kokkuvõttes määris mind üleni igasuguste kemüüsedega kokku ja mähkis kilesse, et see sisse imbuks. Lubas, et järgmine päev saab olema HELL või Hell (põrgu) (ei pannud mööda), aga et siis läheb paremaks (ei oska kommenteerida). Muide, massaaži tegi läbi riiete, sest nii pidi ta kõige paremini inimest tundma. Lõpuks sain ma omale ka kupud külge ja täna on tulemus selline:

Peksukott ja muu säärane.

Võtan asja kokku ka numbrites:

21,1 km osales 3127 jooksjat ning lõpetasin 276. kohaga.
Naisi oli kokku rajal 1292, õnnestus seekord pressida end 23ks. Eestlastest olin 16.
Kõige olulisem on see, et 10 km tuli alla 45!!! (44:59).
21,1 - 1:37:20.

Närvid ja tunded lähevad nüüd puhkama. Kui jalad otsast ära ei kuku, siis on võimalus joosta veel Tartu Linnamaratonil. Olen see aasta targem ja puhkan rahus kohe mitu päeva. Loobin disci ja puhastan mõtteid. Väldin ülekoormust ja loodan mitte kannakõõlustega jälle alt minna.

Sügis on ilus aeg ja kes hooajast puhkust ei vaja, siis näeb, et see aeg on jooksmiseks parim!

Over and out!




4 kommentaari:

  1. Nii huvitav lugemine. :) Selg näeb küll kohutav välja. Loodan, et see "peks" oli siis ikka asja eest! :D Aga jooksid ikka ulmeliselt hea aja. Nii palju rekordeid ühe jooksu sees. Super töö! :)

    VastaKustuta
  2. Aitäääh!!! Tunne on ka super ja olenemata peksust on täna juba täitsa tore olla :) See peks on kõige tõhusam kahjuks :D
    Ma ootan Su kokkuvõtet, sest ma mäletan, et jooksin 3:44 maratoni imeliste tunnetega, nii et ootan Sinu omasid ka, sest see aeg esimese maratoni kohta ikka ulme :O

    VastaKustuta
  3. See on see kõige parem tunne, kui ei oota mitte midagi, aga lõpuks kukub välja paremini kui oleks ette kujutanudki :)
    Väga tubli!
    Finišipildil tundub nagu võiks ühe ringi veel joosta. Suurepärane poseerimisoskus! :D

    VastaKustuta
  4. Ei ühte ringi poleks seal tulnud enam :D pigem jäin kohe seisma pärast ja mõtlesin, et näe lõppu sain!
    Ma olin muidu ka arvestanud, et jõuan 1:35-1:40 vahemikus, aga peale seda seljateemat oli tõepoolest positiivne, et üldse lõppu sain :):)

    Ma tänan@poseerimisoskus. See siiski õnnestub VÄGA harva ;)

    VastaKustuta