Käes on kevad ehk kõik jooksma!

Kuna keegi on jõudnud blogisse küsimusega "millal algab kevad", siis saan vastuseks öelda, et siin algas see ilmselt eile, kui sain vabalt teksajakiga ringi käia. Kampsuni panin ikka igaks juhuks alla, aga õues oli nägu paitav päike ja 12 kraadi. Ka täna koeraga välja minnes linnud röökisid päris kõvasti ja suviselt, mis meenutas rohkem meie maikuud Eestis. Lumi on all kõik läinud praeguseks hetkeks ja kui lumevajadus suureks läheb, siis tasub ainult natuke mäeotsa ronida ja seal ta ongi. Lilled on ka kõik maja taga välja tulnud, nii et tere kevad!

Eelmise nädala lõpus sai ära registreeritud ka Otepää Jooksutuurile, kus kolme päevaga joostakse maratoni ehk 42,195 km.
Esimesel päeval 5. juunil Tehvandil 10 km, teisel päeval 6. juunil Pühajärvel 17.2 km ja kolmandal päeval Käärikul Kekkoneni rajal 2. Kekkoneni jooks 15 km.
Ilmselt saab see olema mingi suurem eneseületus, sets viimane kord umbes 10 aastat tagasi sai proovitud Saaremaal kolme päeva jooksu ja see lõppes katkestamisega. Mitte rajalt maha tulles katkestamisega, aga viimasel päeval lihtsalt ei jooksnud, kuna enesetunne oli päris halb. Tookord vaevasid mind kilpnäärmest tingitud probleemid, mis ajasid ka südame rütmist välja ja lihtsalt tegin otsuse mitte hulluks minna. Ootan seda jooksu väga ja isegi kui midagi peaks juhtuma (ptuiptuiptui), siis poleks sellest rahast kahju, kuna Naistepäeva sooduspakkumine lasi registreerida kaks inimest lausa 23 euriga ehk 11,50 € per kärss. Hetkel on jooksutuuri maksumusega 23 euri nägu ja alates 1. aprillist juba 28 euri. Nii, et kellel suurem huvi, siis tuleks see ülekanne soovitavalt juba ära teha :) Lisainfo leiad: http://www.otepaajooksutuur.ee/registreerumine/

Käesoleval aastal on järjekordselt selline aasta, kus tegelikult plaane ei pea. Jooksen nii nagu tervis lubab ja ülejäänud jooksudele registreerun viimasel hetkel veel kui soodsam on. Muidugi pole hullu kui tervis alt veab, siis saab oma numbri maha müüa. Seda olen saanud juba eelnevatel aastatel teha Tartu rattaralliga ja ka eelmisel aasta Tartu Linnamaratoni 21,1 km jooksuga. Maikuusse jääb kindlasti Viljandis toimuv järvejooks ning muidugi peab osa võtma ka kodukohas aset leidvast jooksust... Tartu Jooksumaraton (23km)! Loodame, et jalad ja tervis peavad :) Poolkõva olekuga kuhugi ronima ei hakka, sest minu puhul need vitsad peksavad ilmselt järgmised 20 aastat...

Vahepeal kuulsin poole kõrvaga Virtuaaljooksust, aga kuidagi see oli halb, et seda nagu ei reklaamitud kuskil. Oleksin väga tahtnud osa võtta! Uurisin natuke asja ja järgmine selline üritus on kavas juba 21.-22. märtsil ning seejärel aprilli alguses. Kes tahab täpsemalt selle kohta uurida, siis nüüd on need jooksud SUUNTO virtuaaljooksu nime all ja uudised selle kohta on tavaliselt http://marathon100.com/ lehel. Lisaks on võimalik liituda listida (teada anda Marathon100 meeskonnale). Ja kes aega rohkem FB-s viidab, siis ka seal on tekitatud selline üritus. Vähemalt lubati, et tekitatakse mingi aeg enne jooksu:)
Kes midagi sellest veel ei tea, siis lühidalt on Marathon100 kokku võtnud ürituse nii:
"Virtuaaljooksu põhimõte on lihtne – võid joosta kus tahes, kellega tahes ja sulle sobival ajahetkel.  Marathon100 Virtuaaljooksul on sel korral neli võistlusdistantsi – 5 km, 10 km., 21,1 km ja 42,2 km. Võistlusdistantsi võid läbida seal kus sulle meeldib – metsarajal, kergliiklusteel või kasvõi staadionil.  Võistlus on avatud kõikidele jooksjatele nende asukohast sõltumata ehk siis – kui sa elad või töötad Soomes, Rootsis või USAs siis võid oma võistlusdistantsi läbida ka neis riikides."
Minu arvates on eriti tore see, et selle pingutuse eest on võimalik saada ka reaalne medal. Osavõtutasu on rangelt vabatahtlik :) ja 5 €.

Nii, et mina kavatsen märtsi lõpus toimuvast jooksust osa võtta, aga distants pole veel kindel. Võibolla alustuseks kiiremad 5000 meetrit või kui isu täis ei saa siis teen 10 000m. Miks meetrites? Sest lähen staadionile neid meetreid koguma, samal ajal saab lihstalt kontrollida vormi ja vajadusel seda veel timmida enne Viljandit.

Rajal näeme!
 

Spordijutud ja kuidas kulgeb püsiühendus?

Blogin oma ägiseva internetiga siit riigist edasi, sest sellest internetipakkujast me loobusime. Ja siin on põhjuks MIKS: Paar nädalat tagasi tuli kiri, et püsiühendust ei saa panna, mille peale sai helistatud ja siis lubati KIIRKORRAS tehnik saata. Tuletan meelde, et kiirkorras on siin 7-10 tööpäeva. Sellega see saaga muidugi ei lõppenud (miks olekski kõik pidanud nii lihtsalt minema eks...?). Järgneval nädalal tuli UUS kiri UUTE hindadega ja kõige pärl oli see, et tehnik tuleb alles aprillis ehk 1,5 kuu pärast alates kirja kättesaamisest! Lisaks oli arve 180 kraadise ringi teinud ning otsa virutatud umbes ligi 100 euri, sest see broadbandPATRULLLLLLL (kes siin on), tahab saada kuskil 100 eurtsi selle kaabli ühendamise eest (tuletan meelde, et selle ühendasime ära ise). Kokku oli arve pandud isegi kuskil 200 euri peale ümberarvutatult, algselt oli see ainult kuskil 50 euri. Nagu selles vähe oleks olnud, siis selle kahesotise arvega saad miljon korda aeglasema interneti: enne pakuti 30/10Mbit/s siis nüüd 12/0,7 Mbit/s (ma juba kuulen eestlaste naeru, sest Eesti riigi internetikiirus on ajuvabalt kiire). Lõpuks väsisime ka meie ja ütlesime, et kui nad siin märtsi alguses ei tule, siis saadame kõik seadmed tagasi, kuna selleks hetkeks oleme oodanud püsiühendust juba VIIS KUUD!!!!
Täna siis helistati, et vabandage, aga ükski tehnik pole siiski vaba enne aprilli keskpaika...

No eksole. Õnneks helistati täna ka teisest püsiühenduse firmast, et nad hakkavad siia majja kaablit vedama, et kes tahab netti?

 Ma ei tea, kuida see saaga jätkub, aga kuna siin majas kellegil on selle firmaga leping, siis mu lootus ausalt nüüd sureb viimasena!

Aga kuidas edeneb spordirindel?
Eile hommikul oli kavas staadioni rünnata entusiasmiga, aga see sai otsa kohe kui silmad avasin, sest väljas sadas pussnuge ja kui ma koeraga olin jõudnud 100 meetrit ära jalutada, siis olid mu dressipüksid läbimärjad, kuna siiani pole ma veekindlaid pükse ostnud...
Ja järgmisel nurgal sadas juba paksu lund, mis tähendas, et staadion oli paksu lumevaiba all. Siiski tuli mingi aeg päike välja ja vedasin õhtupoole end sinna, et maha saada ühe fartlekiga. Seekord siis jooksin kümme korda 200/200. Ütleme nii, et ikkagi raske on, tuul ei ole vabandus, aga lihtsalt oli raske. Täna sai kiirelt üks 10 kilomeetrine ring peale joostud. Siin on selline armas mägi, et saan joosta lauges tõusus üles, kus üks osa on siiski väga järsk ja tuleb teo kombel üles roomata joostes...ja pärast joosta alla tagasi. Tegelikult on mäering otseselt 14 km, aga hetkel jooksen ühte külge rohkem, kuna teine on endiselt lume all. Tuli 5 km üles ja 5 km alla, mis oli äärmiselt mõnus, sest kevadine päike juba paitas ja korraks tekkis isegi tunne nagu oleks täitsatäitsatäitsa kevad olnud.. AVG jäi seekord 147 juurde. Mingid järsemad allatulekud kõndisin, kuna kunagi soovitati just teha nii, et üles pigem joosta aeglaselt ja alla järsemad osad kõndida. Ilmselgelt säästab liigeseid ja seda enam, et ma pole mingi aja tagaajaja trennis, kes ilmtingimata peab jooksma igal nukil. Tibusid loeme ikka kevadel/suvel/sügisel rajal ja neid ma loen ka iseendale.
See nädal on plaanis veel üks staadioni trenn ja siis üks natuke pikem jooks või isegi kui isu on, siis vahetan vahelduseks jooksu spinningu vastu :)

Niikauaks päikest, ega kevad enam kaugel pole :) Tublimad on Eestis kindlasti juba õues ratta seljas.

Millal tuleb kevad?

Palun keegi võiks öelda, millal tuleb kevad, sest sellise ilmaga superfun joosta...
Kui siin juba oli kevad ja lund enam polnud (all linnas), siis sadas eelmisel nädalavahetusel maha suht jurakas lumi, mis sundis pika jooksu asemel tegema jooks-kõndi ja kuna sai koer kaasa võetud, siis ei hakanud teda tapma kiirusega...siis kokkuvõttes sai tehtud 5' jooksu ja 5' kõndi. Ja kuna ka tema vajab pikka aeroobset liigutamist, siis sai tehtud nii lausa 2 tundi. Täna on ilm aga midagi muud ja sajab mõnuga vihma, mis tähendab, et on LIBE...ja lumi on selline, et suss käib täie rauaga ringi all ja rohkem on selline tunne nagu jookseks sees lindi peal.

Lisaks on mul tundlikud küünarliigese kõõlused (viimased 8 aastat), mis tähendab, et mingi harjutuse ülepingutuse korral lööb see kõõlusevalu üldse labakätte. Nii, et lihtsalt määrin rõõmuga Ortofeni ja hoian soojas. Kusjuures ei saanudki aru, et midagi valesti on, aga sai vist oma kummi kuskilt otsast üle tõmmatud ja mingi 10 minuti pärast ei olnud enam elu selle käega nii lill. Õnneks annavad asjad järgi, aga need kõõlusprobleemid on nii tavalised juba, et sellest nagu ei tee väljagi. Kunagi üks arst lihtsalt ütles, et kui on juba hüpermobiilsus sees ja suht jama sidekude, siis need asjad on tavalised. Süsti tehakse siiski ainult äärmises hädas. Nii on saanud mu labajalg ühe sutsu ära, peale seda sama päev ei tohtinud midagi teha, aga järgmine päev oli kõik korras ja võis jätkata igapäevaste tegevustega. Küünarliigestele sooviti teha hormonsüste, aga nendest ma keeldusin, kuna see lihtsalt ilmselgelt keerab kogu organismi tagurpidi. Niisiis teen neid harjutusi, mis saan ja suusatamisest ainult unistan. Siiski suusatada saan, aga ilma keppideta. Kaasa ma nad võtan, aga nad ongi mul rohkem ilu pärast vist :) Lõualiigesed on siiani rahulikult. Viimati valutasid jubedalt sügisel, aga kinnised selja- ja kaelalihased kiirgavad samuti lõuga ja õnneks ikka midagi hullu lahti polnud. Peale seda kui nad mul kinni pandi (mingi vedelikuga loputati läbi ja peale seda suu ei avane täielikult), siis on ka hambaarsti juures olemine pikemalt selline tundlik värk. Vähemalt on niipalju sellest lõuateemast olnud, et lõualiiges ei käi enam välja. Kõige hullem nende lahtiste liigestega ongi see, et kui neid korralikult kinni ei võimle ja nad välja kipuvad tulema, siis lõhub ta ka kogu liigesekapslit pidevalt.

Kui ma 2 aastat tagasi oma õla välja viskasin korralikult, siis alguses taheti kinni opereerida, aga otsustasin küsida teist arvamust (inimesed..teine arvamus on oluline! kohe saate teada miks!). Nimelt teine arst ütles otse ära, et kui oleks hakatud sellist õlga kokku lappima, siis oleks see lõppenud sellega, et klambrid oleks läbi sidekoe tulnud lupsti ja põhimõtteliselt see käsi ei oleks enam kunagi normaalselt liikunud. Doktor saatis füsio juurde, kes nüüd on terve selle aja mind aidanud. Õlad said üsna ruttu toonusesse, aga see muidugi tähendab, et ka ülejäänud keha ei tohi unustada ja kõik lihased on vaja koguaeg nii toonuses hoida, et midagi jälle kuskilt lahti ei tule. Õlgadega oli siiamaani selline halb probleem, et isegi kui üritasin vastu seina ennast venitada, siis vahel nad tulid välja ja oli ka aegu, kus sai vastu maad ninali lennatud, kuna nad olid nii lahti õlast. Ka arst ütles, et ta käega tunneb õlaliigest ja selle pesa, et liigesel polegi kuskilt kinni haarata.

Probleem on olnud ka vasaku puusaga, aga ptui ptui ptui, sellega ei ole veel väga hullusti läinud. Keskkooli ajal tuli ta välja ja hakkas plõksuma... ka tookord tegin spetsharjutusi.
Kõrge valuläve tõttu ei tunne lihtsalt paljusid asju ja nii sai kunagi joostud lausa 2 nädalat sellise jalaga, kus sidekoerebend oli maad võtnud ja luu oli lahti tulnud... See lõppes sellega, et sai terve suvi kipsis oldud.

Põhimõtteliselt on elu lill, sest liikuda saab ikka. Aga juurde tuleb teha lihtsalt väga palju asju, mis võtavad väga palju aega, AGA kõike ei pea korraga tegema ja piisab ka kui iga päev natuke teha. Üldiselt ma imestan siiski nende inimeste üle, kes peale pulss-punases-jooksu ei venita ennast, ei tee süvalihaseid ja kõike muid asju ja endiselt on nad terved. Ma tahaks vahepeal neile kallale minna, sest ma ei saa aru, miks sellistel inimestel midagi ei juhtu? Ja need, kes elueest üritavad oma asju paremaks saada, siis neil on koguaeg midagi viga. Saan aru, et geneetiliselt on see juba meile sisse kodeeritud, aga teate 365 päeva aastas ma ka ei saa olla elu-on-lill suhtumisega, sest ühel hetkel ikka keeb kupli all midagi üle (ilmselt, kes mind teavad, siis mul üsna tihti). Ja kõik need inimesed, kes on üliterved...loodan, et Te ei solvu, aga ÜKS päev aastas olen ma ikka Teie peale natuke vihane ja kade, sest ma tahaks ka kõigest väest olla nagu superwoman!

Ja inimesed, kes arvavad, et on kuulikindlad (ebatervete söömisharjumuste, joomise ja suitsetamisega), te ei ole kuulikindlad.

Oot oot arengud?

Niisiis väike update, et sai neile helistatud ja mis kõige parem: Nad endiselt ei suuda uskuda, et keegi ikka ISESEISVALT suudab kaablit vedada (kes ei tööta kaablifirmas). Kuidas see võimalik on? Vot ma ei teagi, me ei ole lambad järelikult ja niikaua peab ise saama kuni lõpuks saab asja. Siin neile meeldib oodata, kuni osa asju eest ära tehakse ja ise kindlasti ei hakka midagi tegema. Muidugi sai neile nüüd ikkagi kirja, et oleme ISE ära vedanud kaabli (HÕISSAAAA!!!). Sest kui nad seda kirja ei pane, siis tuleb uuesti kiri koju, et tehniliselt võimatu challenge.

Muidugi erilisiselt südantsoojendav oli see, et meid pandi kiirjärjekorda ehk siis nende jaoks on see 7-10 tööpäeva...

Mis mõttes?

Jah täpselt, et siis MIS MÕTTES need vennad siin ei saa endiselt netti pandud. Samal ajal kui mu 8gb otsi annab, siis saadetakse vahepeal selline tore kiri, et ikkagi püsiühendust ei saa panna, sest lihtsalt tehnik nii ütleb! Kirjad, mis siin tulevad on alati hilinemisega. Sai küll teatatud neile, et vaata lausa ISE sai ära ühendatud, siis ikkagi on vastus, et ei saa. Kaua võib?!? Peab uuesti telefoni kätte haarama ja võitlema asuma, et ikkagi nad on asjadest valesti aru saanud ja tegelikult saab küll. Oh issand ma ütlen... Eesti interneti igatsen ja tehnikuid. Natuke on selline diskrimineerimise tunne ka, et vaata sa pole päris sünnist saati kohalik ja nüüd kae ise kuidas hakkama saad. Eks me punni ikka edasi nagu eestlased ikka. Alla ei anna ja enne ei lõpeta kuni see broadband meil sees on.

Aga mis on toimunud vahepeal liigutamise mõttes? No natuke on tehtud pilatest ja muud, mis valudest eemale hoiaks. Pöidadega pole endiselt väga kiita, sest kõik minu nõrgad kohad on liigesed, mis endale alati väga sobiva aja valivad ja siis selle najal streikima hakkavad. Kui ikka sidekude on pude, siis liiges ka seal sees ei taha väga püsida. Lisaks on halb alati see kui hakkad lihaseid timmi ajama, siis kuskilt mingi lihas läheb ülepingesse ja tere valud jälle. See on nagu lõputu õudus kuubis vahel, aga ega midagi teha ka ei saa. Nagu öeldi, siis ei aita siin ei ussi- ega püssirohi. Treenida, treenida ja veelkord treenida. Imeravimit ma ootaks ikka, lootus sureb ikkagi viimasena.

Te arvate, et Eestis on asjad aeglased...

Ausalt, kui ma Eestisse vahepeal tagasi tulen, siis olen ma maailma õnnelikum, sest lihtsalt kõik tundub väga toimivat seal. Ei ma ei räägi mingitest töökohtadest ja asjadest, vaid lihtsalt asjadest mis Eestis tunduvad nii tavalised. Näiteks INTERNET.

Me vist ei mõtlegi üldse sealpool, et kuidas ma saan nüüd inernetti eks. See lihstalt juhtub võluväel, sest meil on kuradi head tehnikud, kes läbi igasuguse võsa leiavad ka tee püsiühenduse panemiseks.

Teate, siin pannakse meile püsiühendust juba viimased 4 kuud varsti. Internet on enamasti selline, et mahupõhine ja hetkel on selleks mahuks 8 GB (kuulen juba seda haledat ohkamist...) Unustage ära videod ja filmide tõmbamised, sest siis on juba teisel päeval nett omadega nii umbes kui Kohtla-Järve prügila.

Niisiis tegi kohalik internetiteenuse pakkuja (sarnane Elioniga põhimõttelt) pakkumise, et sama raha eest, PÜSIÜHENDUS ikkagi!

Kõigepealt saadetakse sulle seadmed, et tutvu nendega ja vaata mis karbis on eks...siis pead ootama tehnikut, kes tuleks ja kõik vajaliku ära ühendaks. Esimeses korrad polnud mind siin kodus, aga korteris nad käisid ja põhimõttelist nagu ei teinud midagi. Probleem on selles, et elamine on kolmandal korrusel ja kaabel on vaja vedada alla null korrusele... Lõpuks kui tagasi Norra jõudsime peale uut aastat, siis sai uuesti ühendust võetud, et vabandage, aga millal me võiks selle ühenduse ikkagi saada (seadmed saadeti oktoobri lõpus).
Ja kiri, mis vastu tuli: "Tere! Olete ühendatud alates 18. novembrist."

Lõpuks tuli välja, et ikkagi see interentiteenuse pakkuja tellib sisse tehniku ja neil endal polegi nagu sellist tüüpi eriti olemas. Lisaks pole neil aimugi, mis seisus see asi on, sest tehnik justkui tegutseb omaette siin... Lõpuks saadeti uus kaablikutt. Ja mida mul selle kohta öelda on???? Tuleb vaatab ringi ja kui ühest august seda juhet sisse ei saa, siis ütleb, et mul on kahju, aga Teile ei saa püsiühendust panna.. Et ilmselt siin läheb nii suureks tööks, et kui ette on nähtud 10 tundi kliendi peale, siis sellest 6 on tema juba ära kulutanud.

Asja point on praegu see, et mees tuli koju ja ühendas kaabli ise ära vähem kui tunniga. Ootame järgmist onu, kes nüüd selle kaabli omakorda ära ühendab sinna kuhu vaja... Ilmselt kui ma ära suren 100 aastaselt, siis jõuab mulle kirstu see ühendus, sest asjad liiguvad siin superkiiresti.

Mis on "hea" jooksujalats?

Juba sõna "hea" peaks olema selline, et kui jalanõu jalga paned, siis on see mugav ja kõike muud. Aga kas me mõtleme ka sellele, kuidas ta reageerib erinevate pinnaste põrutustele? Mis siis teeb jalanõu heaks? Kas valid jalanõu vastavalt maastikule rohkem või vastavalt sellele kuidas jalas tundub...?(vastuseid ootan kommentaaridesse). Kindlasti on unelmate jalanõud ka olemas, kus on 2in1. Igas olukorras.

Minu kogemus ütleb seda, et mulle väga kiidetud jalanõud kohe ÜLDSE ei sobi. Probleem hakkas tekkima siis kui mul õnnestus olla kipsis kahe hüppeliigesega väikeste vahedega. Alguses vasaku jalaga, millel oli sidekoe rebend hüppeliigese piirkonnas ja mõne kuu pärast sai paremale jalale saatuslikuks libe puujuur, mille peale astudes tekkis hüppeliigese välimisele munale mõra.Siis justkui jalad vajusid ära kuidagi ja hakkas mingi jama pihta. Kindlasti räägin mingi hetk ka muudest probleemidest, aga mitte seekord...

Niisiis sai paar aastat tagasi tehtud Gadox'is tugitallad, mis justkui käimiseks olid normaalsed, aga jooksmiseks täiesti võimatud. Seadsin sammud 2014. aasta lõpus (pärast kuudepikkust ootamist) Tartu Ülikooli Kliinikumi (mitte seal asuvasse Jalaexperti). Vaadati jalad üle ja mis mind kõige rohkem üllatas oli see, et kui Gadoxis väideti, et mu jalg on pöördumatult halb ja mööda omadega, siis TÜ-s justkui öeldi, et jalavõlv on normaalne ja pole ta kuhugi nii väga vajunud. Probleem minu puhul tekib aga siis kui ma hakkan jooksma ja keha justkui üritab kompenseerida eelmiste vigastuste tagajärgi. Ehk kõndimisel on jalg stabiilne, aga jooksmisel jalg on väga ebastabiilne ja liigub VÄGA palju paremale-vasakule ja seetõttu ülejäänud lihased kuni peani tahavad aidata seda tasakaalu justkui saavutada... Õnneks tuli välja, et mu pöiaharjutused on ikkagi vilja kandnud ja natuke see aitab jalavõlvi ja hüppeliigest tugevamaks muuta ja see omakorda muudab jala liikumise stabiilsemaks.

Tallad sain kätte umbes 1,5 nädalaga ja mis mind hämmastas oli erinevus uute ja vanade taldade vahel. Lihtsalt kohtav erinevus. Kui Gadoxist saadud taldadel oli ristvõlvi toetav osa väga suur, siis nüüd oli üldse vasaku jala tald natuke paksem (tänu mu väiksele kaldele..) ja toetatud oli justkui kanda vasakul jalal ja pöida paremal. Nii nüüd peale seda pikka juttu tuleb see SUUR POINT: Neid taldu soovitatakse ja võiks kanda ikkagi NULLtoega tallaga. Ja palun mulle nüüd teada anda, kust ma võiksin leida need toestuseta jooksuajalnõud!? Käies siin Norra spordipoodides, siis tuleb välja, et umbes üks paar heal juhul on selliseid toestuseta jalanõusid, mis ongi mõeldud minusugustele orbikutele, aga kui see jalanõu oma liistult mulle ei sobi, siis olen ikkagi pekkis omadega eksole..?! Äkki Eestis näkkab?

Probleem hetkel on see, et esiteks on vaja leida kitsa liistuga jalanõud ehk A liistu..Enamus on B ja siin poodides on suur osa C ja D, sest mina ei tea kas nad sünnivadki suurte jalgadega või mis värk on.. Lõpuks ma lihtsalt andsin alla ja läksin ostsin uuesti omale Asics Gel Pulse 6 ja tegin nendega ühe enesetapu moodi jooksu, et testida kui valus mu varvastel ja jalgadel hakkab siis.. Sellel teatud jalanõul on enam-vähem neutraalne tald (vähemalt väidab nii, et Neutral running shoe from Asics.) Väga kerge toestus, aga see on hetkel täpselt just minu masti midagi, saan oma tallad ka sisse panna ja ei teki mingi ülepronatsiooni.

Allikas

Siiani olin jooksnud koguaeg Adidasega ja kasutanud maastikul Salomoni, aga tuleb vist tagasi oma vanade kommete juurde minna ja Asicsit jälle kasutada... Jah, no mina ei saa valida selle järgi jalanõusid, et näe asfalt, maastik ja muu jama, sest ma lõpetan jälle mingi rebendiga või kõõlusepõletikuga. Kui alguses poes tundub väga mugav, siis pärast pikka jooksu tahaks need tossud ära põletada.

Nii...et kõik, kes vähegi on leidnud omale minimaalse toestusega jalanõusid, siis andke teada mida kasutate!