Translate

Neljapäev, 23. aprill 2015

NoMaEiVõi.

"Hellooooo. I am back." Ütles mu kannakõõlus pärast spinningusõitu. Ta on koguaeg kohal olnud, aga nüüd annab endast märku.
Esmakordselt olid mul ahhilkad pekkis vist 9. klassis, kui nad paisusid enam vähem jalgpalli suuruseks (tunne oli vähemalt selline). No siis käisin nii ringi, et iga liigutus oleks nagu maailmalõpp olnud ja joosta ei saanud kaks nädalat (ainult..). Aga see oli tookord nagu ahhilka ise... Kannakõõlus otseselt jäi puutumata vist...Ega ma nii hästi ei mäleta, aga arstile polnud vaja minna. Olin ise seekord doktor ja arvasin, et tean mida teen. No seekord vedas!

Otseselt kannakõõlus ise tegi muret nüüd 2014 sügisel. Jooksin SEBil selle 21,1 km ära ja siis rebenesid mu säärelihaste alumised osad. Mitte nii hullult, et jälle midagi oleks kipsi pandud, aga selline tunne oli nagu keegi oleks labidaga alumistesse sääremarja osadesse löönud. Ütleme nii, et see osa mis on kuskil pahkluust 10 cm kõrgemalt..nii et kuskil seal vahepeal. Aga need olid mikrorebendid. Igaks juhuks selgitan, sest muidu rebenditega tulev kohe silme ette mingi lahtine lihahaav enamvähem ja hullud sinikad :D
No siis oli selleks korraks jooksuga kõik ka. Olin veel kirja pannud Tartu Sügisjooksule või mis ta nimi nüüd ongi. valmistusin natuke isegi ja tegin kergeid trenne ja tundus, et lootus ikkagi sureb viimasena. Kuid eelviimasel trennil enne võistlust lõi kannakõõlusesse ilge valu ja siis pidin longates koju minema. Käisin veel igaks juhuks perearstil, kes tegi pildi ka, et ega ometi lõikama ei pea minema, sest vahel need kõõlused rebenevad ja teevad igasugu huvitavaid asju. Sain kiirelt aja oma füsio juurde, kes masseeris mind jälle nii nagu oleks viimne päev käes ja küsis, et kuidas ma ikkagi nii kinni lähen. See oli jube noh..JUBE! Mul pole elusees massaaži ajal NIIIIII valus olnud.


No ja siis pani mulle ilusti teibid peale ja EI MINGIT jooksu ega kõndimist 3-6 nädalat!

 Pidin ratta välja ajama isegi selleks, et koeraga metsa all käia...või noh mis käia, sõita! Aga kõige selle jama varjus ikkagi ma sain ära paranetud mingi 4 nädalaga nii, et siis jälle hakkasin jalutama ja edasi jooksin kõnniga läbisegi.
Vot, aga nüüd ma ei teagi millest see jama nüüd tuli. Täielikku põletikku peal pole, aga ilmselt olen tundlik pärast eelmist korda ja kohe kui hakkan tundma seda surinat ja imelikku tunned seal kannapiirkonnas, siis kohe hakkan ennast korralikult venitama ja muid ettevaatusabinõusid kasutama. Ilmselt on mu sääred ikkagi ülepinges, sest venitades lööb just sealt selle lihasvalu päris kõvasti läbi. Eks see on ikka nii, et enamvähem kui terveks saad, siis unustad suured rõõmus ära, et tegelikult peab ju edasi ka venitama. Peale jooksu - jah! Peale jalutamist - ei. Ju siis ikka mulle ei jõua kohale, et ka koeraga ringi tampimine on lihastele treening. Kui ma uimaks ringi, siis ilmselt poleks vahet...

Lisana saan öelda, et täna hakkas lund ka sadama vaikselt, et see on nagu eriti ilus. Siin pole midagi erilist kui juulis veel lund sajab..kui nüüd tsiteerida Jaagup Kreemi.
Ja niipalju ka, et lõpuks ometi vist saame püsiühenduse. Siis oleks nagu alates tellimisest kuni lõpuni umbes 6 kuud... Küll võtsime lõpuks teisest firmast pakkumise, aga suur oli üllatus kui alltöövõtjana SEESAMA!!!! kaablikutt mu ukse taha ilmus, kes eelmisel korral teatas, et vot teile netti panna ikkagi ei saa. Eile oli ta maru rõõmus, et ikkagi saab, sest me oleme nii tublid olnud ja ISE selle kaabli ära vedanud. Tema nüüd saab palka ka meie töö eest. Vot selline on elu!

Mees on mulle kõva treeningu aastatega teinud ja olen igas asjas targemaks saanud vaikselt. Kahju, et ma sellele kaablimehele ei saanudki näidata, mida ma siin õppinud olen!


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar