Translate

Esmaspäev, 13. aprill 2015

Kuidas me vahel unustame, et meil midagi viga on ja Virtuaaljooksu tulemused!

Jah MEIL spordisõpradel! Tegelikult hetkel vist polegi mõtet rääkida sõnast MEIE nii väga kui tuleb postitus teemas, et kuidas mina selle unustada suudan! Aga kes otsib Virtuaaljooksu tulemusi, siis peab allapoole kerima.

Kõigil on terviseprobleeme ja kellel neid pole või ei tunnista, siis olete õnnega koos.


Minu seljavaevused said alguse juba 13. aastaselt, mis tähendas selles vanuses ka juba haiglasse minemist ja põhjalikku uurimist. Tulemus üks suur null, sest pildid ja testid ei näidanud mitte midagi peale selle, et millegipärast jalad ei kanna ja närviimpulsid on nõrgad. Füsioterapeudid üritasid mind jälle käima saada ja lõpuks ma hakkasin vaikselt ise ka liikuma, lõpuks olin suuteline juba natuke isegi jooksma. Ja kellele see nüüd üllatusena tuleb, siis just peale seda jama hakkasin ma jooksmist armastama! Enne seda ma täiesti vihkasin jooksmist ja kui kuskil jooksma pidi, siis ma alati üritasin lõigata nii nagu jaksasin. Pärast ma lõikamise asemel tegin suuremaid ringe kui vaja... No kellel mis selle jooksusõltuvuse käima paneb :)

Aastad läksid ja vahepeal tekkisid muud probleemid. Küll jamas kilpnääre ja siis läks veri halvaks. Millegipärast hakkas mind tüütama streptokoki bakter, mis kohe mitte kuidagi ravile ei allunud. Tavaliselt läheb ASO-tiiter siis kõrgeks kui on hammastega probleeme või näiteks mandlid on halvas seisus, aga neid probleeme mul polnud, kuna mandlitest saain ma juba lapsena lahti. Rütmihäired läksid tihedamaks ja kardioloog teatas, et ma seda näitu alla ei saa, siis lihtsalt see bakter armastab südameklappe rikkuda. Ütleme nii, et ma olin valmis tegema KÕIKE, et sellest lahti saada, aga rohud ikka ei aidanud. Sain mitu ringi penitsilliini ja muid asju, need ei teinud muud kui karuteene ainult mu organismile. Mul pole sellist hullu allergiat selle aine vastu nagu mõnel, et annab kohe otsad, aga ma lihtsalt paistetan ilusti üles :)

Lõpuks kuulsin nõelravist (aasta 2008). Kuna järjekord oli sinna meeletu, siis õnnestus end kuidagi sisse nihverdada. Esimest korda sinna minnes ei osanud ma mitte midagi oodata ega arvata, aga esmamulje oli see, et mind võtab vastu üks väga tõsine meesterahvas, kellele kindlasti ei tohi valetada om tervise suhtes. Härra Toomas Tiik on selline meesterahvas, et hoolib oma patsientidest väga kui nad järgivad tema ettekirjutust. Talle valetada pole mõtet, et järgite tema dieeti, sest meie organism reedab kõik nii ära, et ta võib põhimõtteliselt toidu ka ära öelda, mida eile/täna tarbinud oled või viimasel ajal.

Ütlen lihtsalt vahele, et siiski tema juurde ei ole võimatu saada. Nõelraviarstidel pidi olema selline tihe graafik just sügiseti ja talviti, kus regulaarsed patisiendid pidevalt hädas on oma krooniliste asjadega (eriti meie kliimas). Helistada tasub alati! Ma olen küsinud samuti, et kas nad käesoleval hetkel võtavad uusi patsiente ja näiteks millal. On öeldud, et hetkel ei võeta, sest koormus läheks liiga suureks ja madalhooajal on võimalus käsi ukse vahele saada, sest kui juba sisse saad, siis edasi on vastuvõtule väga lihtne pääseda.

Niisiis, algselt sinnaminnes tuleb ära täita päris mitu lehekülje isiklikke asju, mis rohtusid tarbid ja mis haigused liiguvad perekonnas (seal on variandid ema, isa ja õed/vennad). Kuna tookord olin ma vähe teadlik oma vanemate seisundist aga väga teadlik vanavanemate omast, siis sain teada, et ega eriti vahet pole, sest haigusi päritakse vanavanemate kaudu ja paljud asjad käivad üle põlve...

Lisaks sain esimesel korral teada, et ka minu emotsioonid on mu vaenlased, sest ma olin enne selline introvert, kes ei tahtnud midagi välja öelda ja keevitasin enda sees neid emotsioone, mis lõpuks kurnavad orgainismi ja organid ära ning seetõttu läheb organismi tasakaal paigast ära. Seejärel mindi kärpima mu toitu. Mõneks kuuks pidid eemale jääma KÕIK punased, tumedad ja mustad asjad, kuna need pidi põletikutekitajad olema. Nõelu sain ka, aga see oli pigem lõõgastav :) Igatahes tagasi mind ei kutsutud, soovitus oli ikkagi see, et mitte viimase hetkeni keerutada asju enda peas kuni kuppel ära lendab, vaid ikka pigem kellelegi kasvõi halvasti öelda! Sest kui ma seda asja korda ei saa, siis tuleb see põletik tagasi. Hakkasin end mingi aja pärast paremini tundma ja läksin vereanalüüsi andma. See ainult kinnitas seda, et toitumine ON oluline, sest põletik oli alla läinud. Täiesti alla piirväärtuse on minu puhul seda võimatu saada, kuna aastatepikkune põletik jätab mingi markeri maha ikkagi.
Sain hakata jälle endist viisi toituma, siiski hoidsin eemale osadest asjadest. Palju lõhet ja krevette ei saa ma siiani süüa, siis ma hakkan jälle üle kuumenema ja see on soodne keskkond millegi haiguse tekitamiseks.
 Vahepeal jäi nõelravi vahele üle 2 aasta, tagasi läksin oma kopsudega, mis olid millegipärast saanud omale külge segaastma diagnoosi. Sain isegi inhallaatori. Elu nägi välja nii, et kui ma end isegi natuke liigutasin, siis hakkasin jubedalt köhima. Kuna see inhallaator mind aidata väga ei suutnud, siis Tiik'i soovitusel ma enam seda ei kasutanudki ja ta andis mulle mingeid idamaised rohtusid. Jälle soovitused toidukavasse samuti. Kuna ma hirmsasti kuivasin seestpidiselt ja rakud olid jube kuivad, siis pidin hakkama sööma väga mahlaseid asju (melon, kurk, arbuus, kompotid). Jälle toimis, aga nii ma toitun siiani, sest millegipärast on mu rakud väga tundlikud ja nõuavad koguaeg mahlaseid sööke. Vesised puuviljad imenduvad organismis paremini kui vesi, sest vesi pidi nn läbi lihtsalt voolama ja kinni kuskile ei jää.

Nüüd jõuan selle probleemini, mis on mul endiselt ja mis ära ei taha minna. Kaks aastat tagasi tekkisid mul sellised imelikud vaevused, et kord oli mul meeletult palav ja järgmisel hetkel kiskusin omale tekki peale. Kõik lihased, liigesed ja kõõlused valutasid ja kordamööda oli tunne nagu keegi oleks mind näpistanud ja samal ajal lokitangidega põletanud. Lisaks millegipärast mu näppudes lõhkesid veresooned. See oli kohutav tunne. Ma sattusin kuskile musta auku ja nutsin peaaegu igapäev, sest mul oli koguaeg valus ja ma ei teadnud mis mul viga võiks olla. Käisin ka perearstil, kuid tema adekvaatne vastus oli, et "kui valutab, siis ära tee/liiguta ennast". MIS VASTUS SEE ON??? Kartsin, et miski reuma on mulle kallale tulnud, sest kõik liigesed/lihased ka andsid tunda. Kuna perearst otsustas, et mulle pole vaja mingeid uuringuid ja kuna ära-tee-küll-läheb-üle mind kuskile ei viinud, siis lasin endale ise tellida vereanalüüsid (aastad on mind piisavalt treeninud, et teada, mida tellida). Põletikunäidud korras, reumatoidfaktorit ka pole, vereanalüüs ise ka korras, aga mis see siis ikkagi on? See teadmatus lõhkus juba mu vaimset poolt nii rängalt, et igakord kui arstil sellest rääkima hakkasin, siis puhkesin nutma. Anusin, et keegi midagi ette võtaks. Selle peale sain paar kangemat rahustit ja soovituse end välja magada, kuna kõik on paberil ju korras. Reumatoloogile läksin ka ise, sest kui ise ei käi, siis see teadmatus lihtsalt tapab. Tegi põhjalikud analüüsid, ja ikka mitte midagi? Teate, see kõlab väga valesti, aga ma nagu sisimas soovisin, et midagi võiks nad leida, siis lõppeks see teadmatus ja saaks vähemalt rahus edasi elada... (kole mõte ma tean). Siiski selgitas arst, et ma olen liiga hüpermobiilne (liigeste üleliikuvus) ja traumarohke minevik (vastu asfaltit lendamised rullsuuskade ja kiiruiskudega) võivad hakata mingi hetk kätte maksma. See hüpermobiilsus nagu on vabalt selline asi, et treenid ennast ja siis võimled oma lihased kinni. Aga trauma on selline asi, et väliselt paraned, aga rakkudel on mälu ja kunagi ei tea millal võib tulla see pauk, kus mingi asi välja lööb. Kindlasti paljud ei teeks väljagi sellest jutust, aga ma hakkasin nii kartma, et mu uisud seisavad siiani nurgas..
Jooksin selle probleemiga tagasi nõelravisse, sest mu arst pole kunagi puusse pannud. Kui ta ütleb, et nüüd on vaja arstile minna, siis tuleb minna. Kui ta ütleb, et saab ilma tabletita, siis minu jaoks see nii ka on. Liialt ida meditsiini kiinduda on ilmselt liiga äärmus ja eks ma ikka väga suure probleemiga lähen arstile ka, aga läbi nende aastate on mu usalduse võitnud ikkagi idamaine meditsiin :)
Ilmselgelt oli sel hetkel kõik valesti. Muidu nagu haigusi ja midagi polnud, aga juba meeletu ärevus oli sees kogu selle krempliga ja liigeste vahed olid ennast vett täis ajanud. Mitte nii tuntavalt nagu mõni arvab, aga juba natuke liigset vedelikku liigese vahel ei ole hea. Sain seekord keelu kõikidele valgetele asjadele ja soovituse püsivalt loobuda valgest suhkrust, piimatoodetest ja kindlasti nisujahust. Kahjuks mitte ainult nisust, vaid ka kaerast ja muust (kahju, sest ma jumaldan kaerahelbeputru!)... Poodi minnes oli natuke nutumaik kurgus, sets ükskõik mis toiduainet sa ei vaata, siis on sees, nisu, suhkur...Puhtast rukkist tehtud asju leidsin ainult ühel käel...kui mitte ühel sõrmel. Kaks nädalat kuni uue visiidini pidin nendest asjadest täiesti loobuma. lisaks sain järjekordselt mingeid toredaid mummusid söömiseks :) Mõned päevad hiljem väljas mõnusasti peesitades kuulsin oma vigase lõualiigese vahel solinat. Midagi kõrvast välja ei voolanud, aga sisemiselt solises. Ehmatasin, aga mõtlesin endamisi, et kas nii see vesi nüüd välja peabki minema..? Järgmine käik nõelravisse oli selles mõttes parem, et valud polnud kadunud, kuid vähenenud. Lisaks ma tundsin end suurepäraselt. Kahjuks olid mu lihased ikka kõik nagu tükke täis ja seetõttu oli ka massaažis käimine jube piin. Nõelad küll leevendasid kõige rohkem, aga lõplikult ei saanud ma neist lahti. Selgituseks niipalju, et olin söönud palju aed-juurvilju, kana ja riisi. Ehk kõik need nädalad ainult wokkinud. See pidi olema hea toit, kuna pidi samuti liigeste vahel seda niiskust välja ajama. Nisu on kõige suurem vaenlane koos rohke piimaga, sest tekitab meie niigi niiskes kliimas veel rohkem niiskust ja nii see reuma alguse saabki.. Ma ausõna ei pahanda, kui keegi mind ei usu... Ma olen lihtsalt täheldanud, et reumaatiliste probleemidega inimestel on kombeks palju selliseid toite süüa või neil on akneprobleemid. Ma rõhutan sõna PALJU, sest mõistlik tarbija ei tee endale liiga. Minu organismis elav pärmseen aj muud loomad lihtsalt saavad nendest ainetest hoogu juurde. Lisaks magusad asjad mis tekitavad jälle liigeste kulumist. Suhkur olevat nagu liivapaber mis liigesest üle käib. Lisaks on liigne magusatarbimine kahjulik ka närvisüsteemile ja võib põhjustada isegi raskemaid närvihaigusi. Aga eks ma olen ka ainult inimene ja ei suuda 365 päeva aastas distsiplineeritud olla...
Kes veel pärmseene kahjulikkusest midagi ei tea, siis võib lugeda huvi korra sellest SIIT.

Nõelraviarst lõpuks ütles et tegemist võib olla fibromüalgiaga ehk lihasreumaga. Seda nagu ei saadavadki kuidagi tuvastada ja põhimõtteliselt ongi kõik kohad koguaeg tükke täis ja valusad. Muidugi arstid ei kipu selliseid diagnoose panema, mida ma nad ise nn "katsuda" või "näha" ei saa... See diagnoos pole kindlasti lõplik, kuna vist mitte keegi ei usu diagnoose, mida põhimõtteliselt tuvastada ei saa, aga meelerahu andis see ikkagi, sest kõik sümptomid klappisid ja keegi oleks nagu pusle kokku pannud. Soovituslik on anda lihaselõdvestajaid patsiendile, aga siis vist tuleks mu kinnised liigesed ka välja :):) Lihasreuma võib tekkida ka mingi trauma tagajärjel, kus toimub põhimõtteliselt ahelrekatsioon, et üks asi läheb ülepingesse ja siis teine, kolmas, neljas jne.

Käisin ka igaks juhuks ortopeedi juures kontrollis, kes tuvastas sidekoeprobleemi. Et ehk, see on naistel nagunii nõrgem, aga mul sai lausa liigeseid katsuda seestpoolt. Omast arust olin ma piisavalt treenitud, AGA selgus, et ma pean tegelema just mitte nende suurte lihastega, vaid süvalihastega üle kere. Ma ei osanud üldse pilti kokku panna, aga kuna ma olin mõned kuud enne oma õlaliigese välja visanud lendava taldrikuga, siis allakäik hakkas ilmselt ikkagi sealt. Mainisin seda ka varem ühes postituses, aga kui eelnevalt pole looduse poolt juba palju kaasa antud, siis sellised "väiksed" viperused võivad kogu organismi peapeale keerata ja kui kuskilt midagi nihkesse läheb, siis lõpeb see sellega, et kogu organismi lihased on tasakaalust väljas ja tere piinarikas elu. LÕPUKS ometi.. keegi andis mulle vähemalt mingisuguse põhjuse, miks kõik nii valesti on... Edasi saadeti juba füsio juurde, kellest olen ka juba rääkinud :) Sain harjutused, mis peaksid lõdvestama mu ülepinges lihaeid ja tugevdama mu olematud süvalihaseid. Lisaks hakkasin tegelema Shindo venitustega, millest saab lugeda SIIT ja venitusharjutusi näeb SIIT. Need imelised harjutused söötis mulle ette minu sõbranna, kes ise oli sellest abi saanud ja kuna ma olin nõus kõike proovima, mis vähendaks mu vaevu, siis proovisin ära. Ja kuigi mul on vahel tunne, et ma lagunen kohe ära, siis mind-over-matter, et ikkagi tegelt ei lagune ja eluratas veereb edasi. Aga veereb nii, et kuidas sa suudad lihtsalt asju vaadata! Kergem on teleka ees vahtida ja nutta ilmselt, aga kui ma tean, et need asjad toimivad, siis ikkagi peaks tegema seda mis aitab. Vähemalt 50% inimesi kui mitte rohkem otsustab loobuda oma lemmik spordialadest või üldse enda liigutamisest ja neelata tablette, selle asemel, et leida kasvõi mingigi lahendus. See ohkimine ei tee kedagi tervemaks, vaid ainult väsitab su kaaslasi.

Kokkuvõtteks: Kõik asjad kokku ehk siis toitumine vastavalt haigustele/seisunditele, elustiil, puhtam mõtlemine (jah ma olen järsk, aga ainult enda huvides) ja mõistlik liikumine siiski aitavad. Jah, mul siiani on valud igapäev, aga ma olen õppinud nendega koos elama. Kui ma üle pingutan, siis keha ilmselgelt annab märku, et aeg on tagasi tõmmata.. Ma tahan lihtsalt öelda, et ükskõik mis meil viga ka poleks, siis peab ennast kuulama ja ülepingutamine ei aita mitte kedagi. Sellel hetkel kui me unustame, et meil on midagi viga, siis sellel hetkel on ka kõige suurem tõenäosus endale liiga teha. Ja meile on antud ainult üks elu ja üks keha, millega me peame vanaks saama. Kohelgem teda hästi. Kui mitte koguaeg, siis enamuse ajast!

Jutu lõpetan ikkagi väga postiivselt ja joosta ma suudan endiselt (vahel ilmselgelt ka mitte), aga Virtuaaljooksu tulemused siis sellised, et seekord 5 kilomeetri jooksul oli 12 inimest, kellest 7 olid naised.
Kokkuvõttes sain oma 22,31 ajaga üldarvestuses II koha ja naistest I!
Ootan juba väga massidega jooksmist!

---
Elada võib kahte moodi: Üks on nõndaviisi, justkui poleks miski ime. 
Teine on see, et kõik meid ümbritsev on imeline.

 - Albert Einstein

3 kommentaari:

  1. Huhh, keeruline! Mulle meeldis väga see point, et pingeid ei tohi lasta enda sees liiga suureks kasvada, vaid need tuleb välja lasta. Isegi kui see tähendab vahel teiste suhtes vastik olemist ning se su sisemise sinuga kokku ei käi. Seda on nii raske õppida. Ma olen ka pigem seda tüüpi, et parem käin asjadest ringiga mööda ja loodan, et probleemid ise lahenevad, konfliktid on pahad ja neist tuleb hoiduda. Paraku kogunevad need jamad sisse ja hakkavad ka füüsisele mõju avaldama. Olen enda peal tundnud.
    Igatahes palju jõudu sulle. Positiivne mõtlemine on pool võitu. Ning mu isiklik arvamus on, et liikumine teeb alati head, nii kehale kui vaimule, õigesti doseerides muidugi.

    VastaKustuta
  2. Aitäh! Tead ma ütlesin nõelravi mehele, et ma pole selline inimene, kes välja tahaks öelda, aga ta ütles nii konkreetselt, et kui sa seda ei hakka tegema, siis sa jääd aina haigemaks. No ma ei tea kas see oli tal meelega tehtud emotsionaalne selline pussitamine, aga ma saina rus el hetkel, et ma kokkuvõttes hoolin oma tervisest rohkem kui teistest. Kõlab egolt, aga siiski...
    Peale neid viimaseid terviseprobleeme olen ma ikka end katsunud käsile võtta nii, et tõesti doseerin õigel ajal ja õiges kohas. Füsiod, massöörid ja vaimne puhkus. Fakt on ikkagi see, et kui tahad ennast liigutada, siis peab need asjad ka appi võtma.. Jälle kindlasti eripära, aga kui toimib (minu puhul), siis miks mitte. Ma parem maksan rohkem alternatiivsetele meetoditele kui pärast ravimitele...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. tere,sooviksin teiega sellel teemal pikemalt vestelda.minu e mail on tornimaa@hot.ee palun kirjutage mulle.

      Kustuta