Translate

Teisipäev, 28. aprill 2015

Mis toimub?!?

Enne kui ma jõuan selleni, et mis toimub, siis annan rõõmsalt teada, et pärast KUUUUTEEEEE (!!!!) kuud on saabunud meile püsiühendus. Aega võttis, aga asja sai ja vot võin kihla vedada, et arvel (paigaldustasu) ei kajastu see, et kuidas me ise pool tööd ära tegime ja seega kaablikutt nagu peale nuppude vajutamise ei pidanudki midagi tegema... Nii, et võime oodata ikka täistasu. Ausalt, kui seal on midagi maha võetud, siis luban, et lähen jooksen maratoni siin kuskil, kasvõi kõnnin läbi!

Ja nüüd siis teema juurde, et mis toimub. Mul on ka see küsimus, sest järsku on meie perekonna tervis täiesti allamäge läinud. Mulle tundub, et ma olen veel see kõige teravam pliiats siin pinalis hetkel. Kui mul tallad siin andsid tunda ja lihased hakkasid uue ringiga streikima, siis ükspäev ma suutsin end kinni sõita rattaga nii, et mingi närv jäi kannikasse vahele ja siis oli suht keeruline üldse midagi teha. Ega siis muud kui venitada ja venitada...soojakott ka abiks. Kaasa tuli ükspäev koju nii, et kõndis ühe jala peal, sest ka seljas (ma oma aruga pakkusin) mingi närvipõletik, sest reide see talle kiirgas. Ööseks sai ta sisse kreemitatud kaasa võetud tavaariga ja siis omakorda magas nii, et soojakott seljas. Hommikuks oli kõvasti paremaks läinud ja siis leidsimegi, et ikka vist on seljas see jama... Õhtuks väsib organism ära ja siis hakkab jälle jalga lööma, aga siiski on näha paranemise märke. Lisaks on koer lonkama hakanud, ilmselt on asi lihases, sest jalutama minnes on ta alguses ühe ja pooliku jalaga jalutaja, siis järgmisel hetkel tahab juba ringi joosta. Ma ei teagi, kas siin on külmad tuuled ja vihmad oma töö teinud või milles on asi. Ilmselt organism hakkab lolliks minema, kuna kraanist tuleb põhimõtteliselt borjomi ja hakkab streikima. Märkusena öeldud, et kõik kindlasti teavad, et siinne vesi tuleb mägedest ja seega on väga puhas. Meie keedukann sellist asja nagu katlakivi pole kunagi näinud. Kui panna kaks pudelit kõrvuti, üks Eesti ja teine Norra veega, siis Eesti veel on õhtul tatt põhjas, aga Norra oma on ka kuu aja pärast joogikõlbulik.

Vesi veeks. Eile ma olin enam-vähem konditsioonis ja käisin staadionil trennis.
Jooksin siiski ainult 2 korda 1000m nii, et 1000m ajaga ca 4 min km (tuli 4:01 ja 4:00), siis 600 meetrit sörkisin, siis tegin ühe 100 meetrise sprindi ja seejärel jalutasin 300 meetrit. Nii tegin kaks korda ja siis sörkisin koju tagasi. Muidu oli täiesti okei, aga ühest otsast oli tuul nii jõhkralt vastu, et pidin lausa pressima ennast läbi selle tuule. Kokku tuli üle 10 km.

Vähemalt on tore tõdeda, et 4min/km ei tapnud mind eriti ja pulssi sain hoida siiski enamuses alla 180. Siiski 4 min tempoga isegi 5 km vastu pidada on ilmselgelt väga keeruline.


Kuna eesmärk on ikkagi 21,1 km sügisel joosta hea ajaga, siis teen osad trennid rohkem neid 1000 meetriseid lõike, aga aeglasemalt ehk siis 4:15-4:20 per km. Nii harjun sellise tempoga paremini ära. Ilmselgelt on aeg välja võtta uuesti ka oma mingid vanad plaanid, mille järgi kindlasti ei tasu joosta 100%, aga siiski osa asju peaks tagasi plaani lükkama.

Eestisse tulles ronin ma esimese asjana ratta selga ja lähen vabasse loodusesse sõitma, sest ma igatsen seda kohutavalt. Ainult jooksmine hakkab väsitama vaikselt ja see sees spinnimine on jube kui tegelikult on väljas ilus ilm, aga maanteeratast kaasas pole... :/

Varsti saab aprillikuu läbi ja järgmine postitus on juba kuu kokkuvõtte teemal!


4 kommentaari:

  1. Aga kuidas seal maastikul rattasõiduga on? Kujutan ette, et seal neid mägesid ja künkaid juba leidub, kus krossitada. Kuigi ka selleks on muidugi väga head ratast vaja.
    Kiireid paranemisi!

    VastaKustuta
  2. Maanteel nad ikka sõidavad, aga siin on ülikitsad teed... Maastikurattaga ma pole väga kedagi näinud. Mõned hullud siiski on, kes siin ringi kihutavad ja neid ränkasid tõuse võtavad, aga enamus sõidab teises linnas maastikut, kus saab ümber järve sõita enam vähem tasasel pinnasel. Muidu maastikuratta jaoks on ikka liiga ränk... Osad on need juba, kes kaljuserval sõidavad ja seda muud rattasõitu teevad (ma ei tea, kuidas neid nimetada..).

    Tänan@paranemisi :)

    VastaKustuta
  3. Teemast rääkides, paar päeva tagasi vaatasin filmi "Where The Trail Ends". Mägiratturitest, just sellistest kaljuserval turnijatest. Ainuüksi vaatamine võttis seest õõnsaks!

    VastaKustuta
  4. Jah, sellepärast ma ei tahagi neid saateid vaadata :D paha hakkab natukene..

    VastaKustuta