Translate

Pühapäev, 28. juuni 2015

Elva...oh Elva..!

Eile magama läksin, siis ei osanud oodata, et ma üldse magama ei jää.. ja kui jäin siis oli kell juba 3 (!), siis ärkasin jälle neli ja katsusin venitada ikka nii, et kuidagi kella 8ni vastu peaksin seal padjahunnikus. Ärgates ei olnud üldse väsinud ka. Mind ei hoidnud üldse üleval mingi jooksuärevus, vaid puhas viha oma endise perearsti suhtes, aga see teema tuleb varsti..

Ärkasin, siis keetsin omale kana ja pugisin riisi, peale jõin banaani-maasikasmuutit! Kõht oli jube täis, aga tundub, et mitte piisavalt, sest umbes 40 minutit enne starti sooja tehes, pidin ma kringliks kukkuma ennast, sest magu karjus appi! Ainuke lohutus ootas mind sõbra autos, sest ta andis mulle magusat mineraalvett juua.. Tundub, et toimis, sest stardis olles oli kõik nagu okei. Tundsin ainult, kuidas päike kütab iga murdosa sekundiga mulle aina sügavamale ja sügavamale.

Järsku käis väga kiirelt pauk, ma ei saanud arugi, sest ei olnud mingi 123 või valmis olla ja läks, vaid läks ja pauk oli korraga :D Esimene kilomeeter..jumal jumal. Eelmisest aastast oli meeles, kuidas ma seal end rihmaks tõmbasin, see aasta kavatsesin joosta alla 180 pulsiga, aga kilomeeter tuli ikka 4:25. LIIGA KIIRE. No aga jaksu oli ja siis tulid need haiged lauged tõusud, kus kuulsin aint kõikide ähkimist ja vere kurku sattumist. Õnneks need tõusud päris tapma ei hakanud, aga kilomeetri tempo läks ikka jube alla :/ ja SIIISSSS neljas kuradi kilomeeter hakkas mul kuskil vasakul all puusa juures pistma. Mitte küll hullult, aga mõtlesin ainult et okei manage your pain nüüd, muidu astud kõrvale. Viiendaks kilomeetriks läks see üle, aga kuna tehti 2x5km, siis lapsed jooksid koos 10 km omadega seda esimest ringi. Minu taga vaene vene poiss nuttis juba, tahtsin talle nii väga hapnikumaski anda, sest mul oli tunne, et ta jookseb nii, et hing oli kinni. Ma ei tea noh, ilmselt venelastest sellepärast nii võimsad sportlased tulevadki, et vanemad panevad nad Elva jooksu jooksma..? Ausalt, ma arvasin, et kui ta esimeseks ei tule, siis istub terve järgmise nädala kodus nurgas. See oli üsna kohutav tegelt...
Foto: Elva Jooksusari. Mina ja mu lapsed :D
Esimese ringi lõpp, kõik hea, aeg 23:14, võtan vett...ja siis umbes 8. kilomeetril saan aru, et see oli elu suurim viga, sest nüüd pistab kuskilt rinnakorvi alt nii, et tahan rajalt maha tulla. Surun näpud roiete vahele nii nagu poleks homset, terve 8. kilomeeter ma piinlesin nii, et silmadest ja kõrvust oleks võinud verd pritsida kui see oleks võimalik olnud! Mõtlesin ainult, et ÜKS KURADI KILOMEETER VEEL! 9. kilomeeter kadus valu ära ja kimasin terve kilomeetri ajaga 4:08. Teine 5 km tuli 23:26. Kell näitas 46:39, protokoll 46:40, aga keda see 1 sekund ikka huvitab. Mind lihtsalt üllatas, et ma pole hetkel kõige paremas vormis ja ikka jooksin ainult 10 sekundit halvemini kui eelmine aasta...

Tore on see vähemalt, et siiski siiski...pressisin lõpus välja 188, aga keskmine tiksus rahulikult seal 175-178 vahel, kus peaks hakkama mul vaikselt laktaat tekkima..
Lõpuks tegid mu Racerid pool tööd ja peale jooksu sai ilusa medali ka.
Statistilisi andmeid ka:
Naistest (vanuses 19-39) 9/30.
Naiste üldarvestus: 10/53

Järgmisena ootab ees jooks ümber Pühajärve. Ootan väga. Hetkel on tallad ka OK, nii et lootus sureb viimasena. Kirja panen end igaks juhuks ikkagi sooduka viimasel päeval ;)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar