Translate

Teisipäev, 28. aprill 2015

Mis toimub?!?

Enne kui ma jõuan selleni, et mis toimub, siis annan rõõmsalt teada, et pärast KUUUUTEEEEE (!!!!) kuud on saabunud meile püsiühendus. Aega võttis, aga asja sai ja vot võin kihla vedada, et arvel (paigaldustasu) ei kajastu see, et kuidas me ise pool tööd ära tegime ja seega kaablikutt nagu peale nuppude vajutamise ei pidanudki midagi tegema... Nii, et võime oodata ikka täistasu. Ausalt, kui seal on midagi maha võetud, siis luban, et lähen jooksen maratoni siin kuskil, kasvõi kõnnin läbi!

Ja nüüd siis teema juurde, et mis toimub. Mul on ka see küsimus, sest järsku on meie perekonna tervis täiesti allamäge läinud. Mulle tundub, et ma olen veel see kõige teravam pliiats siin pinalis hetkel. Kui mul tallad siin andsid tunda ja lihased hakkasid uue ringiga streikima, siis ükspäev ma suutsin end kinni sõita rattaga nii, et mingi närv jäi kannikasse vahele ja siis oli suht keeruline üldse midagi teha. Ega siis muud kui venitada ja venitada...soojakott ka abiks. Kaasa tuli ükspäev koju nii, et kõndis ühe jala peal, sest ka seljas (ma oma aruga pakkusin) mingi närvipõletik, sest reide see talle kiirgas. Ööseks sai ta sisse kreemitatud kaasa võetud tavaariga ja siis omakorda magas nii, et soojakott seljas. Hommikuks oli kõvasti paremaks läinud ja siis leidsimegi, et ikka vist on seljas see jama... Õhtuks väsib organism ära ja siis hakkab jälle jalga lööma, aga siiski on näha paranemise märke. Lisaks on koer lonkama hakanud, ilmselt on asi lihases, sest jalutama minnes on ta alguses ühe ja pooliku jalaga jalutaja, siis järgmisel hetkel tahab juba ringi joosta. Ma ei teagi, kas siin on külmad tuuled ja vihmad oma töö teinud või milles on asi. Ilmselt organism hakkab lolliks minema, kuna kraanist tuleb põhimõtteliselt borjomi ja hakkab streikima. Märkusena öeldud, et kõik kindlasti teavad, et siinne vesi tuleb mägedest ja seega on väga puhas. Meie keedukann sellist asja nagu katlakivi pole kunagi näinud. Kui panna kaks pudelit kõrvuti, üks Eesti ja teine Norra veega, siis Eesti veel on õhtul tatt põhjas, aga Norra oma on ka kuu aja pärast joogikõlbulik.

Vesi veeks. Eile ma olin enam-vähem konditsioonis ja käisin staadionil trennis.
Jooksin siiski ainult 2 korda 1000m nii, et 1000m ajaga ca 4 min km (tuli 4:01 ja 4:00), siis 600 meetrit sörkisin, siis tegin ühe 100 meetrise sprindi ja seejärel jalutasin 300 meetrit. Nii tegin kaks korda ja siis sörkisin koju tagasi. Muidu oli täiesti okei, aga ühest otsast oli tuul nii jõhkralt vastu, et pidin lausa pressima ennast läbi selle tuule. Kokku tuli üle 10 km.

Vähemalt on tore tõdeda, et 4min/km ei tapnud mind eriti ja pulssi sain hoida siiski enamuses alla 180. Siiski 4 min tempoga isegi 5 km vastu pidada on ilmselgelt väga keeruline.


Kuna eesmärk on ikkagi 21,1 km sügisel joosta hea ajaga, siis teen osad trennid rohkem neid 1000 meetriseid lõike, aga aeglasemalt ehk siis 4:15-4:20 per km. Nii harjun sellise tempoga paremini ära. Ilmselgelt on aeg välja võtta uuesti ka oma mingid vanad plaanid, mille järgi kindlasti ei tasu joosta 100%, aga siiski osa asju peaks tagasi plaani lükkama.

Eestisse tulles ronin ma esimese asjana ratta selga ja lähen vabasse loodusesse sõitma, sest ma igatsen seda kohutavalt. Ainult jooksmine hakkab väsitama vaikselt ja see sees spinnimine on jube kui tegelikult on väljas ilus ilm, aga maanteeratast kaasas pole... :/

Varsti saab aprillikuu läbi ja järgmine postitus on juba kuu kokkuvõtte teemal!


Neljapäev, 23. aprill 2015

NoMaEiVõi.

"Hellooooo. I am back." Ütles mu kannakõõlus pärast spinningusõitu. Ta on koguaeg kohal olnud, aga nüüd annab endast märku.
Esmakordselt olid mul ahhilkad pekkis vist 9. klassis, kui nad paisusid enam vähem jalgpalli suuruseks (tunne oli vähemalt selline). No siis käisin nii ringi, et iga liigutus oleks nagu maailmalõpp olnud ja joosta ei saanud kaks nädalat (ainult..). Aga see oli tookord nagu ahhilka ise... Kannakõõlus otseselt jäi puutumata vist...Ega ma nii hästi ei mäleta, aga arstile polnud vaja minna. Olin ise seekord doktor ja arvasin, et tean mida teen. No seekord vedas!

Otseselt kannakõõlus ise tegi muret nüüd 2014 sügisel. Jooksin SEBil selle 21,1 km ära ja siis rebenesid mu säärelihaste alumised osad. Mitte nii hullult, et jälle midagi oleks kipsi pandud, aga selline tunne oli nagu keegi oleks labidaga alumistesse sääremarja osadesse löönud. Ütleme nii, et see osa mis on kuskil pahkluust 10 cm kõrgemalt..nii et kuskil seal vahepeal. Aga need olid mikrorebendid. Igaks juhuks selgitan, sest muidu rebenditega tulev kohe silme ette mingi lahtine lihahaav enamvähem ja hullud sinikad :D
No siis oli selleks korraks jooksuga kõik ka. Olin veel kirja pannud Tartu Sügisjooksule või mis ta nimi nüüd ongi. valmistusin natuke isegi ja tegin kergeid trenne ja tundus, et lootus ikkagi sureb viimasena. Kuid eelviimasel trennil enne võistlust lõi kannakõõlusesse ilge valu ja siis pidin longates koju minema. Käisin veel igaks juhuks perearstil, kes tegi pildi ka, et ega ometi lõikama ei pea minema, sest vahel need kõõlused rebenevad ja teevad igasugu huvitavaid asju. Sain kiirelt aja oma füsio juurde, kes masseeris mind jälle nii nagu oleks viimne päev käes ja küsis, et kuidas ma ikkagi nii kinni lähen. See oli jube noh..JUBE! Mul pole elusees massaaži ajal NIIIIII valus olnud.


No ja siis pani mulle ilusti teibid peale ja EI MINGIT jooksu ega kõndimist 3-6 nädalat!

 Pidin ratta välja ajama isegi selleks, et koeraga metsa all käia...või noh mis käia, sõita! Aga kõige selle jama varjus ikkagi ma sain ära paranetud mingi 4 nädalaga nii, et siis jälle hakkasin jalutama ja edasi jooksin kõnniga läbisegi.
Vot, aga nüüd ma ei teagi millest see jama nüüd tuli. Täielikku põletikku peal pole, aga ilmselt olen tundlik pärast eelmist korda ja kohe kui hakkan tundma seda surinat ja imelikku tunned seal kannapiirkonnas, siis kohe hakkan ennast korralikult venitama ja muid ettevaatusabinõusid kasutama. Ilmselt on mu sääred ikkagi ülepinges, sest venitades lööb just sealt selle lihasvalu päris kõvasti läbi. Eks see on ikka nii, et enamvähem kui terveks saad, siis unustad suured rõõmus ära, et tegelikult peab ju edasi ka venitama. Peale jooksu - jah! Peale jalutamist - ei. Ju siis ikka mulle ei jõua kohale, et ka koeraga ringi tampimine on lihastele treening. Kui ma uimaks ringi, siis ilmselt poleks vahet...

Lisana saan öelda, et täna hakkas lund ka sadama vaikselt, et see on nagu eriti ilus. Siin pole midagi erilist kui juulis veel lund sajab..kui nüüd tsiteerida Jaagup Kreemi.
Ja niipalju ka, et lõpuks ometi vist saame püsiühenduse. Siis oleks nagu alates tellimisest kuni lõpuni umbes 6 kuud... Küll võtsime lõpuks teisest firmast pakkumise, aga suur oli üllatus kui alltöövõtjana SEESAMA!!!! kaablikutt mu ukse taha ilmus, kes eelmisel korral teatas, et vot teile netti panna ikkagi ei saa. Eile oli ta maru rõõmus, et ikkagi saab, sest me oleme nii tublid olnud ja ISE selle kaabli ära vedanud. Tema nüüd saab palka ka meie töö eest. Vot selline on elu!

Mees on mulle kõva treeningu aastatega teinud ja olen igas asjas targemaks saanud vaikselt. Kahju, et ma sellele kaablimehele ei saanudki näidata, mida ma siin õppinud olen!


Pühapäev, 19. aprill 2015

Kokkuvõtteid.

Selleks kevadeks saigi Virtuaaljooks läbi ja kuigi ma päris esimesele jooksule ei jõudnud ennast kirja panna ja info jõudis sellest minuni liiga hilja, siis jõudsin ma vähemalt kaks jooksu ikka kirja saada. Esimene kord jooksin 10 km ja teine kord 5km. Nüüdseks on mõlemad diplomid ka käes:



Sügisel peaks see sari uuesti alustama, siis tuleb jälle kõrvad-silmad lahti hoida, et midagi maha ei magaks. Suunto kell loositi ka välja ja nagu ikka, siis mulle see õnn ei naerata. Mis siis ikka, jooksen oma teise kellaga edasi :)

See nädal on ka minu trennides suht vaikus olnud, sest otsustasin oma jalgadele natuke puhkust anda. Mu tallad vaevavad mind endiselt edasi ja üks põlv on imelikult tuim. See põlv on selline juba aastakese. Mitte midagi kuskilt ei valuta, aga selline paks tundub seest. Midagi paistes ka pole. Võibolla liigne vedelik sees või siis ma põhimõtteliselt mõtlen ennast juba ratastooli, et kui arst millegi paremaga välja tuleb, siis see on igatepidi positiivne :) Praegu võtsin ma oma tossudest tallad välja ja katsun ilma hakkama saada, sest need teevad selle olukorra veel hullemaks. Mudin hoolikalt oma taldu ja loodan parimat.

Laupäeval siiski ostustasin, et lähen teen ühe kiirema ja intensiivsema fartleki. Eesmärgiks oli võtta nii mäed, asfalt, muru, kruus. Ühesõnaga kõik ja väga vahelduv. Enesetunne oli üllatavalt hea ja jalad ka pidasid ilusti vastu. Keskmiseks pulsiks tuli seekord 164, mis on intensiivne aeroobne mul ja maksimuks 181 (ilmselt mäkkejooksul.
Seekordne fartlek oli 60 minutit nii, et 20 min soojaks siis 15 x 1 minut üle 1 minuti ja lõpetuseks jälle 10 min tavalise tempoga. Kokku sai joostud 11,22 km. Kõige raskem oli kindlasti joosta fartleki mäkke, sest esimesed 4 kilomeetrit sinna ülesmäkke ka läksid. Hing paelaga kaelas polnud, aga raske oli ikka. No raske treeningul ja kerge lahingus. Tõusumeetreid lausa 120, mis on piisavalt keeruline.

Tabelist on ilmselgelt näha kiirenduse osad.



Kilomeetri ajad pole olulised, aga rõõm näha, et siiski palju tuli alla 5 min km. 7 min km on siis kõige aeglasem soojendussörk mäkke.

Nii, et see nädal selle fartlekiga lõppeski. Kuigi väljas on JUBEEEE ilus ilm ja tahaks riidest lahti koorida ning päikest võtta, siis pelgan natuke seda fjordi jahedat õhku ja hoian end tagasi. Samamoodi katsun ka tossudest mööda kõndida, et jälle jalad puhata saaksid. Millal me muidu ikka areneme kui mitte puhates :)

Esmaspäev, 13. aprill 2015

Kuidas me vahel unustame, et meil midagi viga on ja Virtuaaljooksu tulemused!

Jah MEIL spordisõpradel! Tegelikult hetkel vist polegi mõtet rääkida sõnast MEIE nii väga kui tuleb postitus teemas, et kuidas mina selle unustada suudan! Aga kes otsib Virtuaaljooksu tulemusi, siis peab allapoole kerima.

Kõigil on terviseprobleeme ja kellel neid pole või ei tunnista, siis olete õnnega koos.


Minu seljavaevused said alguse juba 13. aastaselt, mis tähendas selles vanuses ka juba haiglasse minemist ja põhjalikku uurimist. Tulemus üks suur null, sest pildid ja testid ei näidanud mitte midagi peale selle, et millegipärast jalad ei kanna ja närviimpulsid on nõrgad. Füsioterapeudid üritasid mind jälle käima saada ja lõpuks ma hakkasin vaikselt ise ka liikuma, lõpuks olin suuteline juba natuke isegi jooksma. Ja kellele see nüüd üllatusena tuleb, siis just peale seda jama hakkasin ma jooksmist armastama! Enne seda ma täiesti vihkasin jooksmist ja kui kuskil jooksma pidi, siis ma alati üritasin lõigata nii nagu jaksasin. Pärast ma lõikamise asemel tegin suuremaid ringe kui vaja... No kellel mis selle jooksusõltuvuse käima paneb :)

Aastad läksid ja vahepeal tekkisid muud probleemid. Küll jamas kilpnääre ja siis läks veri halvaks. Millegipärast hakkas mind tüütama streptokoki bakter, mis kohe mitte kuidagi ravile ei allunud. Tavaliselt läheb ASO-tiiter siis kõrgeks kui on hammastega probleeme või näiteks mandlid on halvas seisus, aga neid probleeme mul polnud, kuna mandlitest saain ma juba lapsena lahti. Rütmihäired läksid tihedamaks ja kardioloog teatas, et ma seda näitu alla ei saa, siis lihtsalt see bakter armastab südameklappe rikkuda. Ütleme nii, et ma olin valmis tegema KÕIKE, et sellest lahti saada, aga rohud ikka ei aidanud. Sain mitu ringi penitsilliini ja muid asju, need ei teinud muud kui karuteene ainult mu organismile. Mul pole sellist hullu allergiat selle aine vastu nagu mõnel, et annab kohe otsad, aga ma lihtsalt paistetan ilusti üles :)

Lõpuks kuulsin nõelravist (aasta 2008). Kuna järjekord oli sinna meeletu, siis õnnestus end kuidagi sisse nihverdada. Esimest korda sinna minnes ei osanud ma mitte midagi oodata ega arvata, aga esmamulje oli see, et mind võtab vastu üks väga tõsine meesterahvas, kellele kindlasti ei tohi valetada om tervise suhtes. Härra Toomas Tiik on selline meesterahvas, et hoolib oma patsientidest väga kui nad järgivad tema ettekirjutust. Talle valetada pole mõtet, et järgite tema dieeti, sest meie organism reedab kõik nii ära, et ta võib põhimõtteliselt toidu ka ära öelda, mida eile/täna tarbinud oled või viimasel ajal.

Ütlen lihtsalt vahele, et siiski tema juurde ei ole võimatu saada. Nõelraviarstidel pidi olema selline tihe graafik just sügiseti ja talviti, kus regulaarsed patisiendid pidevalt hädas on oma krooniliste asjadega (eriti meie kliimas). Helistada tasub alati! Ma olen küsinud samuti, et kas nad käesoleval hetkel võtavad uusi patsiente ja näiteks millal. On öeldud, et hetkel ei võeta, sest koormus läheks liiga suureks ja madalhooajal on võimalus käsi ukse vahele saada, sest kui juba sisse saad, siis edasi on vastuvõtule väga lihtne pääseda.

Niisiis, algselt sinnaminnes tuleb ära täita päris mitu lehekülje isiklikke asju, mis rohtusid tarbid ja mis haigused liiguvad perekonnas (seal on variandid ema, isa ja õed/vennad). Kuna tookord olin ma vähe teadlik oma vanemate seisundist aga väga teadlik vanavanemate omast, siis sain teada, et ega eriti vahet pole, sest haigusi päritakse vanavanemate kaudu ja paljud asjad käivad üle põlve...

Lisaks sain esimesel korral teada, et ka minu emotsioonid on mu vaenlased, sest ma olin enne selline introvert, kes ei tahtnud midagi välja öelda ja keevitasin enda sees neid emotsioone, mis lõpuks kurnavad orgainismi ja organid ära ning seetõttu läheb organismi tasakaal paigast ära. Seejärel mindi kärpima mu toitu. Mõneks kuuks pidid eemale jääma KÕIK punased, tumedad ja mustad asjad, kuna need pidi põletikutekitajad olema. Nõelu sain ka, aga see oli pigem lõõgastav :) Igatahes tagasi mind ei kutsutud, soovitus oli ikkagi see, et mitte viimase hetkeni keerutada asju enda peas kuni kuppel ära lendab, vaid ikka pigem kellelegi kasvõi halvasti öelda! Sest kui ma seda asja korda ei saa, siis tuleb see põletik tagasi. Hakkasin end mingi aja pärast paremini tundma ja läksin vereanalüüsi andma. See ainult kinnitas seda, et toitumine ON oluline, sest põletik oli alla läinud. Täiesti alla piirväärtuse on minu puhul seda võimatu saada, kuna aastatepikkune põletik jätab mingi markeri maha ikkagi.
Sain hakata jälle endist viisi toituma, siiski hoidsin eemale osadest asjadest. Palju lõhet ja krevette ei saa ma siiani süüa, siis ma hakkan jälle üle kuumenema ja see on soodne keskkond millegi haiguse tekitamiseks.
 Vahepeal jäi nõelravi vahele üle 2 aasta, tagasi läksin oma kopsudega, mis olid millegipärast saanud omale külge segaastma diagnoosi. Sain isegi inhallaatori. Elu nägi välja nii, et kui ma end isegi natuke liigutasin, siis hakkasin jubedalt köhima. Kuna see inhallaator mind aidata väga ei suutnud, siis Tiik'i soovitusel ma enam seda ei kasutanudki ja ta andis mulle mingeid idamaised rohtusid. Jälle soovitused toidukavasse samuti. Kuna ma hirmsasti kuivasin seestpidiselt ja rakud olid jube kuivad, siis pidin hakkama sööma väga mahlaseid asju (melon, kurk, arbuus, kompotid). Jälle toimis, aga nii ma toitun siiani, sest millegipärast on mu rakud väga tundlikud ja nõuavad koguaeg mahlaseid sööke. Vesised puuviljad imenduvad organismis paremini kui vesi, sest vesi pidi nn läbi lihtsalt voolama ja kinni kuskile ei jää.

Nüüd jõuan selle probleemini, mis on mul endiselt ja mis ära ei taha minna. Kaks aastat tagasi tekkisid mul sellised imelikud vaevused, et kord oli mul meeletult palav ja järgmisel hetkel kiskusin omale tekki peale. Kõik lihased, liigesed ja kõõlused valutasid ja kordamööda oli tunne nagu keegi oleks mind näpistanud ja samal ajal lokitangidega põletanud. Lisaks millegipärast mu näppudes lõhkesid veresooned. See oli kohutav tunne. Ma sattusin kuskile musta auku ja nutsin peaaegu igapäev, sest mul oli koguaeg valus ja ma ei teadnud mis mul viga võiks olla. Käisin ka perearstil, kuid tema adekvaatne vastus oli, et "kui valutab, siis ära tee/liiguta ennast". MIS VASTUS SEE ON??? Kartsin, et miski reuma on mulle kallale tulnud, sest kõik liigesed/lihased ka andsid tunda. Kuna perearst otsustas, et mulle pole vaja mingeid uuringuid ja kuna ära-tee-küll-läheb-üle mind kuskile ei viinud, siis lasin endale ise tellida vereanalüüsid (aastad on mind piisavalt treeninud, et teada, mida tellida). Põletikunäidud korras, reumatoidfaktorit ka pole, vereanalüüs ise ka korras, aga mis see siis ikkagi on? See teadmatus lõhkus juba mu vaimset poolt nii rängalt, et igakord kui arstil sellest rääkima hakkasin, siis puhkesin nutma. Anusin, et keegi midagi ette võtaks. Selle peale sain paar kangemat rahustit ja soovituse end välja magada, kuna kõik on paberil ju korras. Reumatoloogile läksin ka ise, sest kui ise ei käi, siis see teadmatus lihtsalt tapab. Tegi põhjalikud analüüsid, ja ikka mitte midagi? Teate, see kõlab väga valesti, aga ma nagu sisimas soovisin, et midagi võiks nad leida, siis lõppeks see teadmatus ja saaks vähemalt rahus edasi elada... (kole mõte ma tean). Siiski selgitas arst, et ma olen liiga hüpermobiilne (liigeste üleliikuvus) ja traumarohke minevik (vastu asfaltit lendamised rullsuuskade ja kiiruiskudega) võivad hakata mingi hetk kätte maksma. See hüpermobiilsus nagu on vabalt selline asi, et treenid ennast ja siis võimled oma lihased kinni. Aga trauma on selline asi, et väliselt paraned, aga rakkudel on mälu ja kunagi ei tea millal võib tulla see pauk, kus mingi asi välja lööb. Kindlasti paljud ei teeks väljagi sellest jutust, aga ma hakkasin nii kartma, et mu uisud seisavad siiani nurgas..
Jooksin selle probleemiga tagasi nõelravisse, sest mu arst pole kunagi puusse pannud. Kui ta ütleb, et nüüd on vaja arstile minna, siis tuleb minna. Kui ta ütleb, et saab ilma tabletita, siis minu jaoks see nii ka on. Liialt ida meditsiini kiinduda on ilmselt liiga äärmus ja eks ma ikka väga suure probleemiga lähen arstile ka, aga läbi nende aastate on mu usalduse võitnud ikkagi idamaine meditsiin :)
Ilmselgelt oli sel hetkel kõik valesti. Muidu nagu haigusi ja midagi polnud, aga juba meeletu ärevus oli sees kogu selle krempliga ja liigeste vahed olid ennast vett täis ajanud. Mitte nii tuntavalt nagu mõni arvab, aga juba natuke liigset vedelikku liigese vahel ei ole hea. Sain seekord keelu kõikidele valgetele asjadele ja soovituse püsivalt loobuda valgest suhkrust, piimatoodetest ja kindlasti nisujahust. Kahjuks mitte ainult nisust, vaid ka kaerast ja muust (kahju, sest ma jumaldan kaerahelbeputru!)... Poodi minnes oli natuke nutumaik kurgus, sets ükskõik mis toiduainet sa ei vaata, siis on sees, nisu, suhkur...Puhtast rukkist tehtud asju leidsin ainult ühel käel...kui mitte ühel sõrmel. Kaks nädalat kuni uue visiidini pidin nendest asjadest täiesti loobuma. lisaks sain järjekordselt mingeid toredaid mummusid söömiseks :) Mõned päevad hiljem väljas mõnusasti peesitades kuulsin oma vigase lõualiigese vahel solinat. Midagi kõrvast välja ei voolanud, aga sisemiselt solises. Ehmatasin, aga mõtlesin endamisi, et kas nii see vesi nüüd välja peabki minema..? Järgmine käik nõelravisse oli selles mõttes parem, et valud polnud kadunud, kuid vähenenud. Lisaks ma tundsin end suurepäraselt. Kahjuks olid mu lihased ikka kõik nagu tükke täis ja seetõttu oli ka massaažis käimine jube piin. Nõelad küll leevendasid kõige rohkem, aga lõplikult ei saanud ma neist lahti. Selgituseks niipalju, et olin söönud palju aed-juurvilju, kana ja riisi. Ehk kõik need nädalad ainult wokkinud. See pidi olema hea toit, kuna pidi samuti liigeste vahel seda niiskust välja ajama. Nisu on kõige suurem vaenlane koos rohke piimaga, sest tekitab meie niigi niiskes kliimas veel rohkem niiskust ja nii see reuma alguse saabki.. Ma ausõna ei pahanda, kui keegi mind ei usu... Ma olen lihtsalt täheldanud, et reumaatiliste probleemidega inimestel on kombeks palju selliseid toite süüa või neil on akneprobleemid. Ma rõhutan sõna PALJU, sest mõistlik tarbija ei tee endale liiga. Minu organismis elav pärmseen aj muud loomad lihtsalt saavad nendest ainetest hoogu juurde. Lisaks magusad asjad mis tekitavad jälle liigeste kulumist. Suhkur olevat nagu liivapaber mis liigesest üle käib. Lisaks on liigne magusatarbimine kahjulik ka närvisüsteemile ja võib põhjustada isegi raskemaid närvihaigusi. Aga eks ma olen ka ainult inimene ja ei suuda 365 päeva aastas distsiplineeritud olla...
Kes veel pärmseene kahjulikkusest midagi ei tea, siis võib lugeda huvi korra sellest SIIT.

Nõelraviarst lõpuks ütles et tegemist võib olla fibromüalgiaga ehk lihasreumaga. Seda nagu ei saadavadki kuidagi tuvastada ja põhimõtteliselt ongi kõik kohad koguaeg tükke täis ja valusad. Muidugi arstid ei kipu selliseid diagnoose panema, mida ma nad ise nn "katsuda" või "näha" ei saa... See diagnoos pole kindlasti lõplik, kuna vist mitte keegi ei usu diagnoose, mida põhimõtteliselt tuvastada ei saa, aga meelerahu andis see ikkagi, sest kõik sümptomid klappisid ja keegi oleks nagu pusle kokku pannud. Soovituslik on anda lihaselõdvestajaid patsiendile, aga siis vist tuleks mu kinnised liigesed ka välja :):) Lihasreuma võib tekkida ka mingi trauma tagajärjel, kus toimub põhimõtteliselt ahelrekatsioon, et üks asi läheb ülepingesse ja siis teine, kolmas, neljas jne.

Käisin ka igaks juhuks ortopeedi juures kontrollis, kes tuvastas sidekoeprobleemi. Et ehk, see on naistel nagunii nõrgem, aga mul sai lausa liigeseid katsuda seestpoolt. Omast arust olin ma piisavalt treenitud, AGA selgus, et ma pean tegelema just mitte nende suurte lihastega, vaid süvalihastega üle kere. Ma ei osanud üldse pilti kokku panna, aga kuna ma olin mõned kuud enne oma õlaliigese välja visanud lendava taldrikuga, siis allakäik hakkas ilmselt ikkagi sealt. Mainisin seda ka varem ühes postituses, aga kui eelnevalt pole looduse poolt juba palju kaasa antud, siis sellised "väiksed" viperused võivad kogu organismi peapeale keerata ja kui kuskilt midagi nihkesse läheb, siis lõpeb see sellega, et kogu organismi lihased on tasakaalust väljas ja tere piinarikas elu. LÕPUKS ometi.. keegi andis mulle vähemalt mingisuguse põhjuse, miks kõik nii valesti on... Edasi saadeti juba füsio juurde, kellest olen ka juba rääkinud :) Sain harjutused, mis peaksid lõdvestama mu ülepinges lihaeid ja tugevdama mu olematud süvalihaseid. Lisaks hakkasin tegelema Shindo venitustega, millest saab lugeda SIIT ja venitusharjutusi näeb SIIT. Need imelised harjutused söötis mulle ette minu sõbranna, kes ise oli sellest abi saanud ja kuna ma olin nõus kõike proovima, mis vähendaks mu vaevu, siis proovisin ära. Ja kuigi mul on vahel tunne, et ma lagunen kohe ära, siis mind-over-matter, et ikkagi tegelt ei lagune ja eluratas veereb edasi. Aga veereb nii, et kuidas sa suudad lihtsalt asju vaadata! Kergem on teleka ees vahtida ja nutta ilmselt, aga kui ma tean, et need asjad toimivad, siis ikkagi peaks tegema seda mis aitab. Vähemalt 50% inimesi kui mitte rohkem otsustab loobuda oma lemmik spordialadest või üldse enda liigutamisest ja neelata tablette, selle asemel, et leida kasvõi mingigi lahendus. See ohkimine ei tee kedagi tervemaks, vaid ainult väsitab su kaaslasi.

Kokkuvõtteks: Kõik asjad kokku ehk siis toitumine vastavalt haigustele/seisunditele, elustiil, puhtam mõtlemine (jah ma olen järsk, aga ainult enda huvides) ja mõistlik liikumine siiski aitavad. Jah, mul siiani on valud igapäev, aga ma olen õppinud nendega koos elama. Kui ma üle pingutan, siis keha ilmselgelt annab märku, et aeg on tagasi tõmmata.. Ma tahan lihtsalt öelda, et ükskõik mis meil viga ka poleks, siis peab ennast kuulama ja ülepingutamine ei aita mitte kedagi. Sellel hetkel kui me unustame, et meil on midagi viga, siis sellel hetkel on ka kõige suurem tõenäosus endale liiga teha. Ja meile on antud ainult üks elu ja üks keha, millega me peame vanaks saama. Kohelgem teda hästi. Kui mitte koguaeg, siis enamuse ajast!

Jutu lõpetan ikkagi väga postiivselt ja joosta ma suudan endiselt (vahel ilmselgelt ka mitte), aga Virtuaaljooksu tulemused siis sellised, et seekord 5 kilomeetri jooksul oli 12 inimest, kellest 7 olid naised.
Kokkuvõttes sain oma 22,31 ajaga üldarvestuses II koha ja naistest I!
Ootan juba väga massidega jooksmist!

---
Elada võib kahte moodi: Üks on nõndaviisi, justkui poleks miski ime. 
Teine on see, et kõik meid ümbritsev on imeline.

 - Albert Einstein

Laupäev, 11. aprill 2015

Teine Virtuaaljooks - KA TEHTUD!

Kui nädala keskpaigas sai joostud 400 meetriseid lõike ja suhteliselt nii nagu poleks homset päeva, siis täna jooksin oma Virtuaaljooksu 5km ära täiesti mitte-suremise tempos.

Arvestasin, et kui võtan sihiks isegi 4:45 min/km, siis pole midagi katki, vaid see on hea tempo, aga esimesel kilomeetril vaatas vastu juba 4:31 ja tundus, et asi polegi kõige hullem! Mõni kilomeeter läks sinna 4:33 ja nii, aga viimane sai joostud ikka kiiremini ehk 4:23 min/km. Kuna jooksin staadionil, siis ei hakanud üle väga jooksma sellest viiest kilomeetrist nagu on soovituslik (Marathon100.com lehel ilutseb kiri, et joosta võiks distants + 100m otsa). Mina uimerdasin 20 meetrit otsa ja nii see läbi saigi. Järjekordselt jooksin välimisel rajal. Ma ei tea ausõna, miks on tekkinud ka ringi keskele joon, sest mina sealt igatahes läbi ei jooksnud. Mu kell ilmselt teleporteerus ja arvas, et nii on lihtsam... Kahjuks gps ikkagi käsib kokku joosta 5 km ja nii pole isegi lõikamisest kasu :D

 Tulemusi ma ausalt ei tea ja kas ma nii väga hoolingi, sest üle mitmete aastate on joostud vähemalt isklik 22:26 (kirja läheb ikka 22:31 selle ülejoostud numbri pärast)! Eelmine oli 23:02, aga saavutatud 10 km jooksul. Nii, et õnneks on aega veel end ribadeks joosta. Ma ausõna kavatsesin joosta nii, et oleks jube raske ja jalad piimhapet täis, aga milelgipärast oli peale 1 km tunne, et ei julge..ja see tunne oli lõpuni :/ No ma ei tea, kas mul on nii suur hirm selle mõistuseta jooksmise osas või lihtsalt on aastad teinud mind ettevaatlikuks (ja ka mõned kogemused). Igatahes hea on tõdeda, et see on joostud veel varuga, et võib-olla suudaks isegi koos rahvamassi ja suure adrenailiiniga nii veel 10 km lõpuni pingutada. Kui eelmisel Virtuaaljooksul (loe lähemalt sellest siit), mis oli 10 km, oli mul närv natuke sees, siis täna valdas mind tuim rahu. Ma ei tea kas asi oli selles, et mu koer oli seekord staadionile vaatama tulnud :) Või lihtsalt hing juba ihkab massiga jooksmist. Tänane mass oli ainult see, kui jalgaplli mängivad lapsed vahepeal staadionil tuiasid ja ringi jooksid...

Terve jooksu aja oli muidugi nagu ikka MEGAtuul ühest suunast vastu. Kui tänaseks lubati vihma, siis õnneks pääsesin kuiva jalaga ja ilma veritsevate kõrvadega (punane juuksevärv hakkab vihmas mööda kõrvu alla voolama...), siis see tuul tegi asja mitmekordselt tagasi. Aga vähemalt on graafik ikkagi (minu jaoks) ilus, kuna tempo on enamvähem ühtlane ja pulss suhteliselt stabiilne. Punased kõverikud on alla 3x, sest tegin sügavaid hingetõmbeid, vähemalt mul aitab see hingamisele kaasa. 


Muidugi saadeti nagu ikka enne jooksu ka number, mida ma endale siiski ei kinnitanud, sest muidu oleks mind vaadatud ilmselt kui pooletoobist .. aga mõttes oli see minuga!
Ja selgub, et ma olen igavene number 6. Ka eelmine jooks olin nr 6... Vähe sellest, et ma koguaeg number kuue saan, siis isa nimetas mind kunagi igaveseks kuuendaks, kuna ma olingi...igavene kuues ja ilmselt olen siiani, sest eelmisel virtuaaljooksul olin ma ka 10 km kokkuvõttes kuues koht! Nii, et neid kuusi on aastatega tekkinud vähemalt juba kümme vist. Millal ma küll selle numbri alistan?

Aga mis on kokkuvõte? Meel on rõõmus ja jalad on täiesti korras. Muidugi see "korras" selgub alles ilmselt homme hommikul.
Kahjuks on praeguseks see Virtuaaljooksusari vist läbi, sest nagu ma aru sain, siis uued jooksud tulevad äkki sügisel vms. Peale jooksu loositakse välja ka mõned raamatud ja Suunto pulsikell, mida ma nii väga endale tahaks! Kindlasti ma ei võida seda, sest ma ei võida kunagi midagi, aga näete! Vähemalt see kell motiveeris mind osalema :)

Kolmapäev, 8. aprill 2015

Toidulisandid, vitamiinid ja treeningvahendid.

Tükk aega keerles peas see idee, et võiksin mõnikord kirja panna, mida ma siis ikka juurde tarbin ja kuidas ma ikkagi siin Norramaal ilma jõusaalita hakkama saan.

Kui õues saab mõnusasti joosta, jalutada ja muid imelisi asju teha, siis ikkagi on tegemist fjordivahelise alaga ja kui siin sajab, siis tuleb seda nagu ämbriga. Võtan end vahel siiski kokku ja ajan end õue, aga kui koeraga jalutamine sellises paduvihmas on terve päeva ära rikkunud mingit pidi, siis on mul kodus olemas ka selline alternatiiv...


 Tegemist on siis natuke vanema spinningurattaga, aga teeb täiesti oma töö ära. Nii, et vihmased päevad saan vabalt telekat vahtida ja samal ajal rattaga sõita. Lisaks kindlasti ütlevad ka liigesed aitäh, et täna neid retsima ei läinud :) Ratta küljes on näha ka mu rohelist kummi. Kumm sai soetatud siis kui õlaliiges välja tuli ja pidin hakkama tegema täiendavaid harjutusi just selle kummiga. Roheline värv siis sümboliseerib keskmise tugevusega treeningvahendit. Mul ei ole kodus küll varbseina, kuhu tavaliselt saan selle kinnitada, aga olen leidnud sellise toreda alternatiivi, et ülepea harjutuste saamiseks kinnitan kummi riidenagi külge, mis on kõrgemal, puusakõrgusel aitab mind välja sama spinnginuratta sarved ja pahkluu kõrguse saan samuti ratta alumiselt osalt kätte. Ilusa ilma korral teen harjutusi ka staadionil, metsas või hoovis. Kelle seda jõusaali ikka vaja on? (Kuulen juba, et kellegil ikka on..). Tahan lihtsalt öelda, et alati ei pea jõusaali minema, kergemad ja vajalikumad asjad saab ära ajada ka kodus.

Järgmiseks on mul olemas sellised asjad:


 Nagu näha, siis tegelikult täiesti käepärased vahendid. Kes veini ei tarbi, saab pudeli ikka mõnelt tuttavalt või paneb muu pudeli alla. Golfipall on täiesti juhuslik leid siit, sest siin on golf päris populaarne ja neid palle leiab lademetes! Tegemist ei ole ärandamisega, vaid need visatakse ära lihtsalt. Golfipalli ja pudeliga ma rullin tallaaluseid, kuna inimesed kipuvad unustama, et ka tallaalused vajavad hoolt. Jah mul on ortopeedilised tallad jooksmiseks, aga siiski lähevad ka seal lihased pinge ja kellele see nüüd üllatusena tuleb, siis tallalihaste ülekoormus või liigne pinge võib isegi olla peavalude põhjuseks, kuna meie organism on ühtne tervik ja iga asi mõjutab miskit kuskil. Mul näiteks lähevad tagumised reielihased ülepingesse ja eesmised säärelihased. Peale taldade rullimist ja golfipalliga liigutamist on mul vähenenud ja seljavaevused..eriti just abaluu piirkonnas.
Pall on väga hea enda venitamiseks näiteks või pilatese tegemiseks. Rulliga saab end lihtsalt lahti nn venitada, sest palju on meil selliseid kohti kehas, kuhu venitamine lihtsalt ei küündi. Kui kellegil teisel seda probleemi pole, siis minul on see rull hädavajalik. Näiteks rullin ma meelsasti oma selga ja jalgu, ERITI sääremarju ja reielihaseid! Vahel on megavalus, aga aitab ikka.
Muidugi on mu üks lemmikuid ka see nn TorsoTiger :) Täiesti juhuslikult leidsin siit poest ja ei maksnud ta suurt midagi (ca 15 euri). Pole päris selline nõukaaegne rull, vaid ikkagi on mugavad käetoed ja peal on ka pidur. Kes alahindab seda vahendit peale vaadates, siis soovitan soojalt proovida.
Lisaks kui keegi ei tea harjutusi ja pole kunagi füsioterapeuti külastanud, siis isetegevust ei soovita, aga siiski Youtubes on olemas palju videoid, mida nende vahenditega saab korda saata! Minu füsio lihtsalt andis mulle märksõnad (kuna muidu veedaksin tema juures umbes päev korraga!), siis otsisin nende märksõnade järgi. Selg on mu nõrk koht, aga see ei tähenda, et ma peaksin ainult seljaga tegelema. Youtubes leiab häid videosid, kus märksõnaks on "core stability exercises" või "pilates with ball". Üle ei tasu pingutada, aga tugevad kerelihased (eelkõige süvalihased) on terve (füüsiliselt terve ja üleüldiselt koguliselt terve keha) lihaskonna alus.

P.S vahel teen ma käelihastele midagi veepudeliga, sest hantleid mul endiselt pole...

Edasi siis vitamiinide/toidulisandite juurde:


 Minu jaoks täiesti hädavajalik on D3 ehk rahvakeeli päikesevitamiin. PTUI PTUI PTUI, aga olen veendunud, et koos minu toitumisvalikutega on need imelised õlikapslid hoidnud mind gripivabalt pea 2 aastat. Nõelraviarsti soovitusel pole vaja neid võtta siis kui päike paistab, piisab 60min  keskpäevasest päikesest, et saada juba ligi 18 000 IU kätte ja sel juhul ma neid kapsleid ei võta. Talvel võtan 10 000 IU päevas. Suvel pilvisel päeval 5000 IU, sest suvel on ka looduslik päike, mida inimene ikka suudab natuke varuda omale. Kes tahab täpsemalt teada, mis või milleks D3 on, siis saab sellest täpsemalt lugeda SIIT.
Wellwoman Sport & Fitnessi hakkasin esmakordselt kasutama eelmisel aastal. Järjekordne visiit spordiarstile oli täiesti okei, aga sain sooja soovituse võtta seda Wellwomanit ja just seda sport&fitnessi varianti, kuna sisaldab kõvasti rohkem vitamiine kui tavaline Wellwoman. Kuna mul on eluaeg olnud südame rütmihäired (ei midagi eriskummalist ja maha ei sure), siis lihtsalt see hoiab mu südame rütmi väga ilusti korras ja toidab südamelihast vajalike mikroelementidega. Eriti oluline on see lisand naistele, kelle rauatase võib olla madal kohati ja üldse oleme juba füüsiliselt nõrgemad kui mehed. Üldiselt soovitan soojalt seda! Ma olen suhteliselt tervislik toituja, kuid kahjuks öeldi see kurb tõde näkku, et kes liigub see kulub ja ka tänapäevane toit ei ole see mis enne. Kui suurem asi sportija pole, siis ilmselt pole ka vaja midagi juurde võtta. Palavad suveilmad, kuum päike ja pikad treeningud on kindel pomm mineraalainete lahtumisele ja seda me tagasi süüa ei saa. Kindlasti leidub ka teisitimõtlejaid, aga kuna tegemist on puhtalt isikliku arvamusega ning katsetamisega, siis minu puhul see on toiminud imehästi.

Järgmiseks on liigeselisand Litozin ja mu proteiinibatoonid pärast pikemat treeningut.


 Litozinile andis rohelise tule ka mu nõelraviarst Toomas Tiik. Ekstra veel küsisin, et kas seda tasub võtta või on karbis mingi koogel-moogel ja palju lisaaineid. Tegemist on kibuvitsaekstraktiga, mis on looduslikult põletikuvastane ja parandab liigeste liikuvust. Kuna jälle kordan, et kõik mis liigub see kulub, siis pole vaja pikemalt sellel teemal peatuda. Siiski ei kasuta ma seda koguaeg, vaid ostan kuskil 3 pakki (20 pulbripakki karbis) ja tarbin selle siis paari kuuga ära. Soovitatakse teha 2-3 kuuri aastas. Jälle, kes ei tunne et pole vaja, siis tõesti pole vaja. Minu liigesed ja teemad on nagu sellised nagu nad on ja ma väga riskima ei hakka. Liigesed lähevad nagunii kunagi läbi, aga tore on kui ma saan seda natuke ise edasi lükata.
Kes veel ei tea, siis ohtralt magusaid tooteid, palju kohvi ja laadungites piimatooteid aitavad hävitada liigeseid. Aga sellest räägin teinekord.

Küll ma olen ikka seal spordiarsti juures aastate jooksul targemaks saanud :) Igatahes soovitatakse peale pikka treeningut, milleks on kuskil 2 tundi (mitte uimamist, ikkagi aeroobses ja anaeroobses tsoonis olemist), süüa kas hematogeni või muid rauda sisaldavaid batoone. Inimene pidi kaotama kuskil 2 tunnise trenni vältes 5 ühikut hemoglobiini. Kes nüüd sellest numbrist kinni võttis, mina seda ei tea, aga nii see pidi olema. Jälle on teemas naised, sest mehed on vist üdini kuulikindlad ja vajavad vähem selliseid lisaasju. Mina ei jõua 24/7 endale peeti, liha või pähkleid näost sisse ajada, siis kasutan neid asju. Hematogen on kahjuks minu jaoks liiga magus ja ei sisalda peale raua ja C-vitamiini suurt vist midagi. Aga olen leidnud endale toidulisandi näol batoone, mis on ülimaitsvad ja üldse mitte öökimaajavalt magusad. Sisaldavad nad siis ohtralt lisamineraale ja vitamiine. Peale on küll kirjutatud, et aitab langetada kaalu ja kasutada võib ka vahetoidukorrana, aga ma olen truuks jäänud ikka sellele, et kasutan teda enda laadimise abivahendina peale rasket trenni. Ütlen siis ära, et ka siis ma söön seda kui tunnen, et trenn oli väga raske. Vahel söön pärast lõigutrenni, aitab kiiremini lihaseid taastada. Vähemalt mul.


Isostari kohta niipalju, et ma püüdsin aastaid ainult vett trenni kaasa võtta, aga ikkagi jälle võtsin soovitusi kuulda, et pikkadel treeningutel oleks sellised joogid teretulnud.
Kindlasti ei kasuta ma seda koguaeg, aga näiteks üle 2 tunnistel jooksudel või rattasõitudel on need ülihead! Kindlasti leiab ka mingeid paremaid asju peale selle, Eestis olen ma Hawaist ostnud mingit muud kraami, aga hetkel ei tule nimi meelde. Aga õnneks ajab praegu selle probleemi see jook ka ära. Peale on küll pandud, et sellest HUUUGEE purgist peaks saama AINULT (!!!!) kümme joogikorda, aga ma langeks vist sellise koguse juures diabeetilisse koomasse, kuna see on suht magus kraam. Purk on 790 grammi ja lubab 5 liitrit (10pudelit).  Ma saan vähemalt 30 vist...

Lõpetuseks ma panin pildi oma kookospiimadest ka.

Kuna piimatooted on mulle suht OUT teema, siis võisin asendada need kookospiimaga, vasakpoolne on väga hea kraam ja käib mu hommikusmuutide sisse, parempoolset kasutan kohvi peale. Kuna ma vahetasin koore kookospiima vastu välja alles mõned kuud tagasi, siis ma pole päris kindel milliseid variante Eestis on. Kui keegi kasutab ja teab milline kõlbaks kohvi peale, siis võib selle nime karjuvalt välja öelda, sest siin ma ka päris pikalt katsetasin erinevadi purke, kuni lõpuks selle õige leidsin. Osad nagu lähevad kuumas kohvis tükki.. ja seda katseeksitusmeetodit ma enam ei viitsiks väga teha :)
Tagasiside on teretulnud!

P.S Virtuaaljooksule panin end seekord kirja 5km jooksule. Pildituks ei jookse, aga pulss tuleb seekord vist punasesse viia, kuna tegemist on lühiajalise ja ohutu pingutamisega :) Hoian kõikidele pöialt, kes Virtuaaljooksu kaasa teevad ja lisaks on see nädalavahetus päris palju jookse Eestis millest osa võtta!

Pühapäev, 5. aprill 2015

Nädala kokkuvõte.

Kuna nädala keskpaigas lõppes ka märtsikuu ja hakkas märkamatult aprill, siis kokkuvõte tuleb ikka nädala raames.
Jooksin see nädal täpselt 50 km! Reedel tegin ühe 10 km fartleki, kus jooksu keskel tegin 10 x 300 kiiremini / 300 aeglasemalt. Lisaks pärast kodus veel pilatest ülakehale ja mõned füsio antud harjutused põlveliigeste fikseerimiseks. Kuna ka põlved on sellised, et kipuvad liigestest välja tulema, siis lihtsalt on sellised harjutused suht igapäevane osa ja see aeg TULEB leida. Õnneks on mu füsioterapeut nii tore inimene, et leiab mulle ka selliseid harjutusi, mida saan vabalt kasvõi lennujaamas teha ja jõusaali pole vaja ronida!

Muidugi olid mu jalad natuke sellest pingutamisest valusad...ja ees ootas üle pika aja üks pikem jooks. Kuna kõrval asuvas linnas on hea järveäärne rada, mis on suhteliselt lauge võrreldes siinse linnaga, siis otsustasin oma jooksu teha seal. Jaksu oli küllaga ja pikal jooksul peabki seda olema, sest seal pigem loksutakse rohkem, aga mis mind alates 15 km-st tüütama hakkas oli mingi rõve hõõrumine varvaste vahel! Kuna mulle on jooksmiseks tallad tehtud, siis ilmselt võin ma näpuga praegu sinnapoole näidata. Üks tald on tehtud natuke paksem ja seetõttu on ka tossud kohe väiksemad (nii pealt kui külgedelt). Lisaks ma olin unustanud selle toreda asja, et jalad ju nn "paisuvad" pikemal jooksmisel. Ühesõnaga tallad vajavad veel korrigeerimist ja esimene asi Eestisse jõudes on kindlasti lasta lihvida neid veel. Öeldakse ju ikka, et tossud tuleb osta õhtupoole kui jalg on natuke suuremaks läinud päeva peale. Nii tegin ka mina ükskord teiste tossudega ja ostsin nad õhtul (ja muidugi soovituste peale veel 0,5 nr suuremad), aga teate... mulle meeldib käia jooksmas hommikuti ja ka enamus jooksuüritusi on just päeva esimeses pooles. Nii, et kui ma need tossud hommikul jalga panin ja jooksma läksin, siis oli mul tunne nagu ma oleks vanema kalossides ringi silganud! Enam ma seda viga ei tee ja ostan kõik järgnevad jooksujalanõud..kindlasti mitte õhtul :)


Igatahes tagasi jooksu juurde, pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna


Olin plaaninud joosta ca 2,5 tundi ja sinna see aeg ka jäi. Kokku sai joostud lausa 24,15 km! Ka AVG pulss 145 sai täidetud, aga tuli siiski 146 :) Koormustestil anti mulle teada eelmisel korral, et kuigi mu areoobne vahemik on 142-162, siis pikad jooksud võiksid jääda AVG-ga vahemikku 138-152. Kusjuures ma ei tea, kas asi on minus või on teistel ka selliseid probleeme, aga pigem lähevad lihased jäigemaks pikal jooksul just sellise aeglasema jooksuga... Näiteks muidu poolmaratoni joostes vms ei ole mul eriti neid probleeme, et näiteks puusast kuskilt kiskuma hakkaks või reielihas kinni läheks.
Max pulss 162 on saavutatud hetkel siiski väikese tõusu peal, nii et sellest ka midagi ei juhtunud.

Muud numbrid peale jooksu pole siin ka väga suured olnud, sest nädala alguses sai käidud Helgehorneti mäel (7,67 km)...



... ja jalutatud ainult 20,78 km, sest jooksma võtsin ma koera kaasa. Seega vähenes vajadus temaga pikemalt jalutada.
Muidugi 1. aprill oli ka ilmataadi arust aeg nalja teha ja kui ma hommikul üles ärkasin oli vaade selline..
Ja muidugi, siis sadas 3 päeva paksu lund. Nii, et kui ma jooksma läksin oma 10 km koeraga, siis sumpasime kokkuvõttes 1h ja 15 min paksus lumes!

Aga teate! 11.-12. aprillil toimub järjekordselt SUUNTO Virtuaaljooks!!! Seekord ma ei teagi kas joosta staadionil 5 km või minna maastikule 10 jooksma, mis oleks omakorda natuke challenge. Kuna registreerida saab ideepoolest kuni reedeni, siis otsustan nädala keskpaigas selle ära. Loodan, et keegi ka minu tutvusringkonnast võtab sellest osa, sest nii oleks palju huvitavam!

Kolmapäev, 1. aprill 2015

God påske ja märtsikuu ülevaade!

Kuna olen matkamisega siin nii hõivatud olnud, siis polegi väga muud saanud teha. Nüüd katsun selle vea korvata ja kõik kirja panna. Lisaks ka see, et sellel aastal jääb ikkagi Viljandi jooks ja Tartu Jooksumaraton minu jaoks ära, kuna kodumaa terendab alles maikuu lõpus. Kavatsesin alles jaanipäevaks koju tulla, kuid meenus, et sünnimärkide opi edasilükkamine oleks ilmselgelt liiga loll tegu ja ka Otepää Jooksutuuri eest on rahakoti hõlmad avatud olnud ja jooksma tuleb ikkagi minna :)

Märts oli produktiivne kuu, sest kokku sai liigutatud ennast lausa (!!!!) 59 tundi ja 20 minutit.
Matkamise tooksin ära nii kilomeetrites kui ka tundides, kuna siin annab see ronimine piisava aeroobse trenni, kuna pulss on keskmiselt pidevalt 120-130 (üles ca 140-150 ja alla ca 110-120). Nii, et kes arvab et ma siin niisama see kuu 12 h ja 41 min uimasin, siis eksib rängalt. See kord kui ma ära eksisin ja mingist ajuvabast nõlvast alla pidin tulema, siis pulss peksis elueest sees. Nõlvak võttis päris läbi, aga kokkuvõttes tulin teises linnas välja ja enam ma tagasi kõndida ei jaksanud (7km). Möödas oli selleks hetkeks umbes neli tundi! Jalad olid läbimärjad ja ilus ilm hakkas ära keerama vihmaks. Nojah, mis siis ikka, aga see eest mitu päeva hiljem sain koeraga minna üliilusa mäe otsa, kus vaade on imekaunis. Fotopostituse pildid leiad siit. Helgehorneti pildid on saadaval kui kerida allapoole, eelpool on pildid teisest mäest ja eksimisnõlvakust.

Nüüd aga jalutamisega on vastupidi: kilomeetreid märtsis 115 km, ajaliselt 35h 09min. Ajaliselt ma võtan osa minuteid tuimalt maha, kuna palju aega on koer rihma otsas ja kohapeal seismine ei lähe arvesse, aga aeglasem olen ma ikka võrreldes Otepääl jalutatud kordadega.
Üldiselt kuu numbrites:
Kõndimine: 115 km - 35h 09min
Jooksmine 128 km - 15h 35min
Spinning 2h 34min
Pilates 4h 53 min
Jõutreening 1h 07
Matkamine 51,56 km - 12h 41 min
KOKKU: 59h 20min, 294 km


Kindlasti jääb märtsikuusse ka minu esimene Virtuaaljooks, millest kirjutasin pikemalt siin. Hiljem saadeti ka armas diplom :)


Üldiselt jäävadki mu numbrid sinna 300 km kanti. Suvekuudel isegi on olnud 400-450 km (ilma rattasõiduta). Ütleme nii, et mul on hull isu juba rattaga maanteele ronida, aga kahjuks on mu ratas kodus :/

Lisaks tegi ilm siin tänaseks 1. aprilliks ilusa aprillinalja ja viskas maha üsna palju lund, nii et sahad kõik künnavad väljas...Loodan, et varsti on jälle meri sinisem ja muru rohelisem.

Ja muidugi ärgem unustagem, et saabunud on munadepühad. Vähemalt Norras, kus neile on antud lausa vabaks 2.- 6. aprill (N-E). Paljudel firmades on vaba lausa kaks nädalat. Vot see on elu, kahjuks see mind ei puuduta, kuna mina elan endiselt Eesti reeglite järgi. Munadepühakingi sai ka meie koer, kellele kinkisime uue pehme mänguasja, kuna vana oli lihtsalt nii katki rapsitud. Olgu siis tema pühad ka ilusamad :)


God påske!