Translate

Teisipäev, 23. august 2016

Mis hakkab juhtuma.. Või juhtus?

Peaaegu kaks kuud on möödunud viimasest postitusest. Lihtsalt on väga kiire olnud. Koguaeg töö ja kui puhkusele sain, siis olin hommikust õhtuni õues kas discgolfi mängimas või trennis lolliks minemas. See on jõudnud selleni, et vasak säär on saanud korraliku ülekoormuse ja mind on ähvardamas vana hea luuümbrise põletik. Kuna mängin discgolfis peamiselt eestkätt, siis vatti saab vasak tõukejalg. Olen küll seda venitanud, aga ilmselgelt vajab ta veel suuremat hoolt ja vaeva. Jooksnud ei olegi niivõrd-kuivõrd palju, seda ütleb ka sellekuine number 70 km (häbiväärselt vähe).
Viimase pika jooksu tegin eelmisel esmaspäeval ja siis see mind tabas: 12. kilomeetril läks säär jube kinni, siis juba tundsin, et luuümbert kisub valusaks. Ei saanud enam aru kas on mu kõõlus jälle pekkis või ongi luuümbris, aga lihtsalt see vana hea tuttav valu. Tegin oma 15 km ringi lõpuni nii, et venitasin viimased 3 km iga kilomeetri tagant säärelihast. Koju jõudes läksid kohe kasutusse vanad head geelid, jääkott, massaaž ning teibid. Praegu pole üldse jooksnud sellest ajast saati ja ka disci mängides olen ettevaatlikum, venitan seal kus saan jne. Homme teen väikese proovijooksu 5 km ja vaatan kuidas kannatab. Ilmselt ongi asi olnud selles, et siiani jäid pikemad jooksud kauge aja taha ning üle 12 km korraga pole jooksnud. Läksin pikemat ringi võtma ja jalg andis järgi.
Millest mul oleks ilmselt kõige rohkem kahju, oleks see, et SEB 21,1 km jooksul on minu stardinumber 83, mille eest ma olen võidelnud lausa 2 aastat. See tähendab, et saaksin alustada lausa esisajast! Aga nii idioot ma pole, et oma poolkõva jalaga läheksin ainult selle numbri pärast starti. Homne päev näitab, kas regan maha ennast või kui saan jooksma minna, aga jooksu ajal tunda annab midagi, siis astun lihtsalt rajalt maha. Nii lihtne see ongi... Muidugi on sügisjooksul suur boonus see, et isegi kui ühe aasta vahele jätad, siis eelmise aasta koht säilib ja seega on sama suur võimalus järgmisel aastal sama number saada või midagi ligilähedast.

Juuli alguses oli ka Pühajärve jooks, millest jäi ka kirjutamata. Pikka juttu ei tee, aga ütlen niipalju, et kõik oli korras kuni selleni, kui selgus, et raja lõppu on muudetud ja tuleb võtta üks tõus veel. Ma olin selleks ajaks ennast nii tühjaks jõudnud joosta, et tahtsin peaaegu nutma hakata. Tuttav lihtsalt jooksis mu taga ja enam vähem lükkas mind sealt mäest üles, samal ajal ainult ütles, et JAKSAD. Ma tahtsin sel hetkel talle vastu pead virutada, sest ma ise tundsin ainult kuidas mul vist pilt varsti tasku läheb ja ma ei jaksa ilmselgelt. See oli üks kõige jubedamaid viimaseid kilomeetreid. Isegi Tallinna poolmaratoni lõpp kulges munakividel palju magusamalt.

Aega lootsin salamisi alla 50 minuti, kuid nagu ikka siis jooksmiseks oli ilm liiga soe ja lõpp liiga raske. Ei olnud see minu jooks.



Lisaks saan juba väita, et ka august on olnud ajaliselt väga sisutihe kuu:
Juuni ja juuli kulgesid samuti suure kilometraaži tähe all:

Juuni:
Kõndimine: 138,3km
Discgolf: 46,2 km
Jooksmine: 129,1 km
Ratas: 73,4 km
Jõusaal: 6,5 h
Matkamine: 10,7 km

Juuli:
Kõndimine: 146,1 km
Discgolf: 84 km
Jooksmine: 158,6 km
Jõutreening: 8 h
Ratta selga ei jõudnud kordagi. See oli endalegi üllatuseks...

Ütleme nii, et liikumist täitsa omajagu ja kurta ei saa :) Kui kõik hästi läheb, siis kohtume SEB sügisjooksul!!



Kolmapäev, 29. juuni 2016

Elva tänavajooks 2016 ehk kuidas kuuma puhuriga näkku saada...

24. juuni ja ühtlasi minu sünnipäev. Vaatan ilmateadet eesootavaks pühapäevaks, et läbida Elvas 10 km. Mida mu silmad peavad nägema?? Üle 30 kraadi sooja, samal ajal kui Tallinnas on mõnusalt jahe 22 kraadi... Jõuan juba mõttes ära tappa idee joosta alla 45 minuti, sest palav ilm on minu täielik kirstunael, isegi kuumas treenimine on suhteliselt välistatud. Natuke südame- ja vereringeprobleeme juurde, siis on totaalselt ideaalne kombo, et sellisel jooksul ära surra.


Jõuab kätte 26. juuni hommik. Eelmisel päeval sai meeletult arbuusi söödud ja värsket mahla joodud, et jumala eest mingit vedelikupuudust ei saaks tekkida. Kuna toas on hea jahe olla, sest konditsioneer annab viimast selle kuumaga, siis uksest välja minnes saaks seda kuuma lämbet õhku lausa kirvega läbi raiuda. Tean, et see jooks saab olema väga raske, aga olen täiesti mõistuse juures, et tegelikult käivad sellised juunikuised jooksud rohkem treeningu alla, sest tegelik jooks on ju alles sügisene SEB 21,1! Pole plaanis omale laktaati silmadesse joosta ja kindlasti mitte ei kavatse ma anda endast maksimumi, sest see ei anna mulle mitte midagi. Olen või(s)tleja hingega küll, aga mu ajud on aastatega paika loksunud ja pole plaanis ennast EMOsse joosta.

Soojenduse jätsin TÄIESTI vahele, sest ilm lihtsalt ise soojendab kõik lihased nii üles ja jooksu ajal saan aru, et see oli ainuõige valik. Enne jooksu kastsin end veel veega üle, et isegi mitte niisama ära surra. Kraadiklaas näitab 31 kraadi...



Stardikoridoris pole väga palju inimesi, mõtlen, et kas osad jätsid selle palavuse pärast tulemata!? Stardipauku ma seekord ei kuulnud, aga kell läks käima ja jooks sai alata. Kuna joostaske 2 x 5 km, siis esimene ring ma olin suhteliselt OK veel, sain ainult aru, et kõik kes jooksevad on minu jaoks nagu raudmehed või-naised.

Ja siis kui algas teine ring, siis ma lihtsalt mõtlesin, et ma suren ära sinna! Astun maha või lähen kohe ja uputan end järve näiteks. See oli väga kohutav. Jalad olid lahti ja lihastega polnud mingit probleemi, aga see paari kilomeetrine kerge tõus pidevalt ajas mu organismi nii segamini, et ma pidin ühe kilomeetri lausa 5:02ga jooksma.
Allikas
Teadsin, et mul läheb raskeks, aga kuskil seal Elva haigla juures oli tahtmine otse kiirabisse joosta. Mingi tädi oli tulnud voolikuga kastma tänavale ja see oli lihtsalt KULD!! Enamus aega oli mul selline tunne nagu keegi laseks mulle mingi ehitusliku kuuma puhuriga näkku...

Veel on õnnelik nägu!

Enam nii õnnelik ei ole.. Foto: Aiki Lill
Kui lõpuni jäi 2 kilomeetrit, siis see oli kõige vaevalisem kaks kilomeetrit üldse. Mulle hakkas see meenutama eelmise aasta Pühajärve jooksu, kus ma üleni nii võhmalt kui jalgadega haamri sain miski 7. kilomeeter. Edasi oli selline piinarikas loivamine, kus ainult mõttejõud sind edasi lohistab. Igatahes kui nägin, et kilomeeter lõpuni, siis olin nii õnnelik, et ainult selle õnnetunde peal ma finishisse jõudsingi! Aega nähes ei olnud pettunud ega õnnelik, vaid mind valdas selline tühjaks pigistatud sidruni tunne rohkem. Aeg ei olnud hea, aga sellise palavusega ma mõtlesin, et hea oleks alla 50 min joosta (kirjutasin alguses kogemata alla 40.. well DREAM BIG!! :D).



Foto: Olavi Hiiemäe

Sügisel sai trennis joostud 43 minutiga see 10 kilomeetrit, aga olgem ausad, suvel võib sellisest ajast ainult unistada, sest kuumad ilmad teevad karuteeneid siin.

Võtame kokku:
Pulsi AVG oli seekord 176, mis jäi alla mu laktaadi tekkimisele (178), aga max jõudis 191 lõpusirgel ehk siis pingutust oli omajagu.

Ees ootab Pühajärve jooks. 1,5 nädalat tagasi sai treeningul joostud see 50:55 ajaga ehk ca 2 min kiiremini kui eelmisel aastal (haamriga). Lootus jääb, sest pulss oli kõige selle juures keskmine 166 ehk intensiivne aeroobne. Rekord on jäänud väga kaugele aastate taha kui sai paugutatud 48 minutiga see isegi, aga mäletan, et ilm oli ideaalilähedane (ca 10 kraadi ja ei mingit päikest). Kui ma ei eksi, siis rada oli tol korral isegi pikem ehk miski üle 11 kilomeetri. Nädalavahetusel ilma ette vaadates tärkas lootuskiir, et saab mõnusasti siblida 20-22 kraadi juures, siis tänaseks on ilmateade muutunud selliseks, et 27 kraadi ja hea lämbe õhk. Ega siis midagi, kirved kaasa jooksuks ja lähme raiume selle õhu pooleks!

P.S! Ei midagi erilist Teie jaoks, aga täitus terve aasta ilma gluteeni-, piima-, pärmi- ja valge suhkru toodeteta :)
Allikas

Neljapäev, 9. juuni 2016

Tervislik toitumine kui moehaigus?

Enne kui ma üldse seda kirjutist alustan, siis rõhutan, et ma pole arst ja kõik järgnev on minu isiklik arvamus ning põhineb enamasti minu või tutvusringkonna toitumisharjumuste alusel.

Üha enam näen ma artikleid, kus lihtsalt väga julmalt taunitakse inimesi, kes on jätnud söögilauast välja mingisugused toidugrupi osad. Üks juhtum oli lapsega, kes ei taha süüa osasid asju ja kui ema uuris vegan grupist, et millega võiks asendada, siis oli meie kallis ajakirjandus sellest sellise loo vorpinud nagu laps oleks megahaige ja ema näljutab teda. Paar päeva tagasi ajas täiesti kopsu üle maksa mingi pealkiri, kus lausa hakatakse nüüd juurdlema, et kas selle saaks ka kuidagi panna psühholoogise häire alla...


Ja ma läksin kettasse... nii kettasse! Nagu selles mõttes, et alustame sellest, kuidas ka minu käest pidevalt küsitakse, et kuidas sa ikka oma ained kätte saad ja jumala eest piimatooteid ei söö, siis hambad kukuvad ära kohe!! Well.. mul on Teile kallis rahvas uudis. Poes müüdavates piimatoodetes ei ole ammu enam täisväärtuslikku kaltsiumi, selle asemel võiks Te vahel pähkleid ja teatud juurikaid nosida, et see doos kätte saada. Tuletan siinkohal meelde, et ma ei söö gluteeni, valget suhkrut ega ka piimatooteid. Tõesti tõesti... Kuna isetehtud rukkileivaga mul ei teki probleeme ja selle kääritamisel tekivad teatud protsessid, mis kõhu rõõmsaks teevad, siis pean ütlema, et jah ilmselt on ka seal gluteeni. Algselt ma paanikas tõmbasin ka selle menüüst välja, kuid nõelravitseja lubas selle sisse jätta, aga ainult naturaalselt kääritatud kujul. Lisan juurde, et kõik, kes kaagutavad, et leiba pole võimalik teha ilma suhkru ja pärmita, siis excuse me... Koguaeg teen. Vahel olen lisanud ka kookospalmisuhkrut sisse nii, et kahe suure leivapätsi peale tuleb 1 sl suhkrut. Valge suhkur on koguaeg väljas.

Jõuame tagasi nüüd selle toitumise juurde. Minu arvates, see pole üldse kellegi asi, kuidas või mis põhjusel ma nii toitun, kas ma olen haige peast või üldse psühho. Mul on täiesti sadaüksteist veganitest, LCHF või mis iganes toitumisest, sest kõik me teeme neid asju omamoodi ja omadel põhjustel. Kes tahab kaalu langetada, kellel on tervis pekkis jne. Tähtsaim sellest on ju see, et meie veri oleks korras ja me vähemalt sööme.

Mind ajab sünnipäevadel või üritustel närvi see, kui ma keeldun viisakalt tordist või hapukoore-majoneesikastmest. Seljataga vahel keegi iroonitseb stiilis "jälle vist mingi moega kaasa läinud naine". Tule taevas appi...


Järgmine hea lause:"mis see üks tükk sulle ikka teeb". Teate, see üks tükk on minu jaoks selline, et ma ärkan üles üleni täpilisena, sügelen ja vaevlen täiesti kohutavates lihasvaludes. See avaldub nagu pohmell, mis kestab mitu päeva ja tekitab tunde nagu oleksin ennast tsüklisse joonud. Kui mõnel on organismis pärmseen ja siin ikka vahel midagi head ja paremat sööb, siis väike äratuskõne, et ka see üks tükk paneb selle seeneratta niimoodi keerlema, et kõik asjad kolmekordistuvad ilmselt. Sellepärast oli ka mulle antud see soovitus selline, et kui välja, siis põhimõtteliselt igaveseks. Keefiriga on see, et ta on kasulik piimhappebakterite poolest (ja öeldi, et võib proovida kunagi), aga kuna mul tekib otseses mõttes nohu umbes viis sekki peale joomist ja räige lima kurku, siis ka see jääb ära.

Kui keegi näiteks ei tea, miks tal on mõni terviseprobleem või mingi asja talumatus (ärge hakake jälle pärilikkusest rääkima, selle taha on ennast ilmselgelt hea peita ju), siis osad meetmed soovitavad kasvõi paariks päevaks välja jätta enamus toiduaineid ja siis tuleks hakata neid ükshaaval tagasi panema. Ka paari päevaga suudab organism ennast niipalju ära puhastada, et mingi halva aine tekkimisel suudab ta kohe Teile otseses mõttes peavalu tekitada. Ka minul ei olnud otseselt nagu midagi erilist, vahel kõht valutas, mõtlesin, et see ok ilmselt, lihased olid ka vahel kanged, jälle... et ok ilmselt. Ja siis kui paariks nädalaks soovituste kohaselt välja jätsin.. KABOOM.

Mõned inimesed on nii lühinägelikud, et nad ei mõtlegi endast kaugemale. Mul on hea meel kui Sina kõike saad süüa, aga kahjuks mina ei saa. Võitlesin aastaid täiesti meeleheitlikult oma tervisega, teadmata, et kõik, mida ma söön teeb mind haigeks. See, kui minu gluteeni-laktoositalumatuse test on negatiivne, ei tähenda see automaatselt, et ma võin neid asju süüa. On olemas tundlikkus teatud grupi suhtes, mõnel isegi allergia (ei käi laus tsöliaakia alla). Kuna mina armastan Hiina meditsiini ja usun, et lihtsalt iga tatitilkumise peale ei pea apteeki minema ja ravimeid sisse kallama, siis olen ma kohe outsider paljudele. Kaagutatakse ainult, et ravimifirmad teevad asju HEA pärast ja toidupoes on KÕIK kontrollitud. Olgu...

Minu ainus valik terveks saada oli välja võtta see sama kolmene blokk toiduaineid: gluteen, piimatooted ja suhkur. Võisin väita juba kuuajase elustiili muutusega, et tunnen ennast superhästi, mu vereanalüüs oli üle 8 aasta täiesti superkorras. Mu hemoglobiin oli seal, kus ta polnud olnud viimased 12 aastat. Gluteen ja piimatooted põhjustavad mõnede inimeste organismides meeletult lima ja see omakorda põhjustab liigesehaigusi ja muid immuunsüsteemi probleeme. Mina olen üks neist. Suhkur ainuüksi juba käib mu liigestest üle nagu liivapaber ja kuna ma olen liikuv inimene, siis ma tahaks ka 80+ olukorras ISE kõndida.

Andke mulle andeks mu tahe olla kauem terve, tervem olla endale ja oma lähedastele. Ma arvasin aastaid, et sellistest asjadest loobumine on meeletult raske, aga ilmselt oli mulle seda Borrelioosi pommi vaja, et minu ajud paika loksuks. Ma ei tunne absoluutselt puudust suhkrust kui sellisest, tortidest, kookidest või pirukatest, sest ma teen neid nüüd ise ja tervislikumalt. Kindlasti nüüd umbes pooled lugejad mõtlevad, et raudselt valetad...


Ju ma olen ikka midagi õigesti söönud ja teinud, kui mul ei esine enam selliseid veresuhkru kõikumisi nagu enne, seda enam, et veresuhkur on stabiilsem ja madalam kui kunagi varem (minu puhul hea). Ja isegi minu kõige kangem teine pool, kes jõi kohvi/teed nii, et kallas pool toosi suhkrut sisse, ei tarbi seda enam üldse...
Söömisharjumused tulevad meil kodust ja üks asi mida ma palju kuulen on see, et "see on mul geenides". Teate.. Kui keegi vähegi uuriks seda asja, siis paljudel on SOODUMUS geenides. Arvate, et minul pole? Ma võin ainult mõelda jäätisest kui ma juba kolmekordseks paisun (oma peas) :D. Nali.. tegelikult olen ka mina see, kes lihtsalt väga kergelt juurde võtab, aga praeguse söömisharjumuse juures olen jõudnud selleni, et söön...söön ja söön.. rahakoti söön ka tühjaks, aga väga nagu laiemaks ei lähe (anorektikutest ihalejate jaoks olen ma ilmselt tugevalt ülekaalus, sry). Organism töötab superkiirusel ja on tänulik selle eest, mida ma talle annan :) Ja mind meeletult ärritasid (jah minevikus, sest nüüd mul on kaksteist), kes oma võiroosi sõid ja samal ajal rääkisid, et kehv tervis ja ülekaal on mul geenides... OLGU. Kui inimene ise on enda kehvas olekus süüdi või on natuke laiem kui võiks, siis ausalt ma suudan sellistega jumala hästi läbi saada kui ta ei vingu koguaeg sellise oleku üle. Mõni ongi lihtsalt väga õnnelik kui ta on suurem, sööb kõike ja mul pole absoluutselt mitte midagi selle vastu!

Ma tahan öelda, et see pole kellegi asi, mille järgi või kuidas keegi toitub. Niikaua kuni oleme terved ja tunneme, et see meile sobib, siis me võiks austada neid inimesi, kellel on vahel restoranis või külas erisoovid. Ei, keegi ei pea minuga eraldi arvestama külla tulles.. Enamasti söön kõhu kodus ilusti täis või võtan kaasa lausa oma toitu ja vahel ka suupisteid, mida teistele pakkuda. Ja teate mis? Nad ei tee vahet sellel, kas see pakutav träni on gluteeniga/gluteenita või suhkruga/suhkruta...














Esmaspäev, 6. juuni 2016

Mai kokkuvõte/100 rattal/matkapildid.

Ma ei tea ja ärge küsige, kuidas ma enam ei jõua kohe kuu alguses oma kokkuvõtet ära teha. Iga jumala kuu lõpp ma mõtlen, et jaaaa 1. kuupäev kohe teen ja siin ma nüüd olen peaaegu nädal hiljem. Aeg liigub kiiremini kui minu mõistus ja ajataju vist...

MAIKUU:
Kõndimine 142,6 km
Jooksmine 146,1 km
Jõutreening 11,5 h
Discgolf 26,1 km
Ratas 246,3 km
Matkamine 20,5 km

Väga stabiilne kuu ja kui rattasõitu mitte sisse arvestada, siis sai päkkadel tatsatud ümmarguselt 335 km. Piisav ma ütleks!

Nüüd selle juurde, kuidas ma üle 100 km siin rattaga tehtud sain.. Tegelikult ei ole see midagi erilist üldiselt, aga kuna siin on mäed omajagu kõrged ja need pikad ning lauged 10-15 kilomeetrised tõusud on täiesti ulmelised, siis ehk kuskil laagris käinud inimestele on see päris tuttav teema.
Igatahes oli plaan sõita 100 km ja kuskil arvestasin 4-4,5 h, sest teadsin, et tõusudel liigun ma heal juhul ainult 15 km/h ja jalg on piimhapet täis. Tegelikkus oli aga üsna üllatav... sest sõit sai tehtud alla nelja tunni ja koju jõudes ei olnud ma üldse väsinud.. ei olnud ka samal päeval, ei järgmisel ega ka ülejärgmisel. Ma tõesti tahaks loota, et need mäed on kuidagi mõjunud jalgadele nii, et Eestis võiksin heal päeval 150km retke ette võtta. Ilmselt oli ka asi selles, et iga 25 km järel tarbisin ma oma puuviljageeli (ilma suhkruta nagu ikka), jõin piisavalt vett ja jälgisin korralikult pulssi. Sõitsin kaks korda Sæbosse ja tagasi Ørstasse. Ilm oli väga ilus ja jahe, sest eelmisel päeval oli üle käinud korralik äike. Kodust lahkusin juba enne 8 hommikul ja olin tagasi parajalt lõunasöögiks :)

Pildilt on ilmekalt näha tõusud ja langused, mida sai võtta lausa neli korda! Kuigi kõrgused ei tundu justkui hirmuäratavad, siis ma soovitaks neid mitte alahinnata, kuna alustasin sõitu täiesti 0 meetri pealt ja kokku tuli tõusumeetreid korralikult üle 1000m.

Sellise vaatega ei ole pikk rattasõit üldse probleem :)


Ilma suhkruta spordigeel. Meel on rõõmus :)
Lisaks käisime eelmisel reedel ühel viimasel matkal siin mäe otsas (813m). Mäe tippu jõudsime alles kella 8 paiku õhtul, aga kuna käes on aasta kõige valgemad ajad, siis ka kell 10 alla tulla ei olnud kohe üldse mitte probleem. Väga mõnus!!!
Mägi kuhu otsa olen korduvalt roninud (813m). Pilt on muid tehtud keskööl.. Me asume kõrgemal kui Eesti ja seega öö ongi meil hetkel täpselt nii valge!












Kuna ma absoluutselt ei väsi matkamisest enam, isegi kui see kestab 4-5 tundi, siis väiksed lisaharjutused 600m ja 800 m peal :)


Ja mis ma lõppu tahan öelda.. Pakime oma elu siin kokku ja elame oma "flyttekasse" otsas (kolimise pappkastid). Reedel hakkame Eestisse sõitma ja siinkohal on ainult üks pilt väga sobilik:

Näeme Eestis Sõbrad!

Kolmapäev, 18. mai 2016

Kuidas Eesti paistab (ja aprilli kokkuvõte).

Enne jõuab maikuu läbi saada kui mina ükskord oma kuukokkuvõttega platsis olen.. Igatahes siin ta on! (ajaliselt ja kaloriliselt)

APRILL:
Jooks 148,6 km
Kõndimine 110,4 km
Jõusaal ca 12 h
Discgolf 37,6 km
Matkamine 15,5 km
Ratas 82 km

Ütleme nii, et oli täitsa paras kuu. Kuna siin lihtsalt peab üles-alla tampima kõvasti, siis kohati ei jaksa ja ei tahagi rohkem. Tahan  öelda seda, et mida rohkem Eestist ära oled, seda rohkem hakkad lõpuks tagasi igatsema. Vähemalt mina... Ei tundu see Eesti elu midagi nii hull, tundub, et vahel on vaja ära olla, et näha kui hea seal on. ERITI hea meel on mul Eesti kiire teeninduse üle ning kuidas meie pangaülekanded võtavad aega umbes minuti kui sedagi. Siin lihtsalt paljud asjad võtavad meeletult aega ja pangaülekannetega on nii, et saad selle kas üks või kaks päeva hiljem oma kontole ja nädalavahetusel ei liigu raha üldse... Vot seda elu ma ütlen! Selles mõttes ma tahan öelda, et jaksu on trenni teha, aga see keskkond on mind siin ära väsitanud, et tegelikult on raske isegi koeraga õue minna. Ma olen looduslaps ja kuigi mäed on ümberringi, siis mu harjumus otse uksest välja minna ja metsa ronida ei ole kuhugi kadunud. Ma igatsen seda meeletult. See loodus on tore siin, aga ainult ajutiselt.

Seekord on siin olla eriti keeruline, sest viimati olin ma pikemalt kui kuu siin aasta tagasi. Siis ma sõin veel põhimõtteliselt kõike ja oli suhteliselt ükskõik, mis poest oli leida. Nüüd on asi tohutult keeruline. Oma leib ja küpsised on asendamatud. Kõige hullem on seis puu-, juur- ja köögiviljadega, sest Norra ise kasvatab väga vähe ning enamus värsket kaupa tuleb HISPAANIAST!! See on tegelt üsna õudne, sest Eestis saab ka väga kesktalvel kaupa, mis on Leedust või Poolast ja on igal juhul parem kui Hispaania... Söögivalik selles mõttes on minu jaoks veelgi hullemaks läinud ja see ajab kergelt paanikasse mind varsti.

Et asi päris karm ei tunduks, siis lisan pilte ka :)













Blue mondays...






Eelmisel laupäeval tegin siin ühe pikema otsa, kus keskmine kilomeetri aeg jäi 5:36  kanti. ma tahaks öelda, et see ring oli roppraske.. Kilomeetreid tuli üle 21,1 natuke ja aeg alla 2 tunni. Suutsin isegi keskmiseks pulsiks saada 146.. Tundub, et kui ma nüüd Eestisse tulen ja ümber Pühajärve treeningul jooksen 2 ringi, siis need tulevad ka alla kahe tunni.. Siin on lihtsalt sellised tapvad kilomeetreid pikad tõusud, mis justkui silmale nähtamatu, aga jalad tõmbab elukinni, siis sellele järgneb mingi ränk sein, kust tuleks üles roomata jne. See väsitab jalgu õudsalt ja kui ma eile oma 150 m mäkkejookse tegin, siis oli laupäev veel jalgades :)


Selle noodiga ma siit ka lahkun :) Kes tahab näha, kuidas eile meil 17. maid tähistati (nende rahvuspüha), siis saab seda paraadi jälgida Instagramist :)