Translate

Kolmapäev, 29. juuni 2016

Elva tänavajooks 2016 ehk kuidas kuuma puhuriga näkku saada...

24. juuni ja ühtlasi minu sünnipäev. Vaatan ilmateadet eesootavaks pühapäevaks, et läbida Elvas 10 km. Mida mu silmad peavad nägema?? Üle 30 kraadi sooja, samal ajal kui Tallinnas on mõnusalt jahe 22 kraadi... Jõuan juba mõttes ära tappa idee joosta alla 45 minuti, sest palav ilm on minu täielik kirstunael, isegi kuumas treenimine on suhteliselt välistatud. Natuke südame- ja vereringeprobleeme juurde, siis on totaalselt ideaalne kombo, et sellisel jooksul ära surra.


Jõuab kätte 26. juuni hommik. Eelmisel päeval sai meeletult arbuusi söödud ja värsket mahla joodud, et jumala eest mingit vedelikupuudust ei saaks tekkida. Kuna toas on hea jahe olla, sest konditsioneer annab viimast selle kuumaga, siis uksest välja minnes saaks seda kuuma lämbet õhku lausa kirvega läbi raiuda. Tean, et see jooks saab olema väga raske, aga olen täiesti mõistuse juures, et tegelikult käivad sellised juunikuised jooksud rohkem treeningu alla, sest tegelik jooks on ju alles sügisene SEB 21,1! Pole plaanis omale laktaati silmadesse joosta ja kindlasti mitte ei kavatse ma anda endast maksimumi, sest see ei anna mulle mitte midagi. Olen või(s)tleja hingega küll, aga mu ajud on aastatega paika loksunud ja pole plaanis ennast EMOsse joosta.

Soojenduse jätsin TÄIESTI vahele, sest ilm lihtsalt ise soojendab kõik lihased nii üles ja jooksu ajal saan aru, et see oli ainuõige valik. Enne jooksu kastsin end veel veega üle, et isegi mitte niisama ära surra. Kraadiklaas näitab 31 kraadi...



Stardikoridoris pole väga palju inimesi, mõtlen, et kas osad jätsid selle palavuse pärast tulemata!? Stardipauku ma seekord ei kuulnud, aga kell läks käima ja jooks sai alata. Kuna joostaske 2 x 5 km, siis esimene ring ma olin suhteliselt OK veel, sain ainult aru, et kõik kes jooksevad on minu jaoks nagu raudmehed või-naised.

Ja siis kui algas teine ring, siis ma lihtsalt mõtlesin, et ma suren ära sinna! Astun maha või lähen kohe ja uputan end järve näiteks. See oli väga kohutav. Jalad olid lahti ja lihastega polnud mingit probleemi, aga see paari kilomeetrine kerge tõus pidevalt ajas mu organismi nii segamini, et ma pidin ühe kilomeetri lausa 5:02ga jooksma.
Allikas
Teadsin, et mul läheb raskeks, aga kuskil seal Elva haigla juures oli tahtmine otse kiirabisse joosta. Mingi tädi oli tulnud voolikuga kastma tänavale ja see oli lihtsalt KULD!! Enamus aega oli mul selline tunne nagu keegi laseks mulle mingi ehitusliku kuuma puhuriga näkku...

Veel on õnnelik nägu!

Enam nii õnnelik ei ole.. Foto: Aiki Lill
Kui lõpuni jäi 2 kilomeetrit, siis see oli kõige vaevalisem kaks kilomeetrit üldse. Mulle hakkas see meenutama eelmise aasta Pühajärve jooksu, kus ma üleni nii võhmalt kui jalgadega haamri sain miski 7. kilomeeter. Edasi oli selline piinarikas loivamine, kus ainult mõttejõud sind edasi lohistab. Igatahes kui nägin, et kilomeeter lõpuni, siis olin nii õnnelik, et ainult selle õnnetunde peal ma finishisse jõudsingi! Aega nähes ei olnud pettunud ega õnnelik, vaid mind valdas selline tühjaks pigistatud sidruni tunne rohkem. Aeg ei olnud hea, aga sellise palavusega ma mõtlesin, et hea oleks alla 50 min joosta (kirjutasin alguses kogemata alla 40.. well DREAM BIG!! :D).



Foto: Olavi Hiiemäe

Sügisel sai trennis joostud 43 minutiga see 10 kilomeetrit, aga olgem ausad, suvel võib sellisest ajast ainult unistada, sest kuumad ilmad teevad karuteeneid siin.

Võtame kokku:
Pulsi AVG oli seekord 176, mis jäi alla mu laktaadi tekkimisele (178), aga max jõudis 191 lõpusirgel ehk siis pingutust oli omajagu.

Ees ootab Pühajärve jooks. 1,5 nädalat tagasi sai treeningul joostud see 50:55 ajaga ehk ca 2 min kiiremini kui eelmisel aastal (haamriga). Lootus jääb, sest pulss oli kõige selle juures keskmine 166 ehk intensiivne aeroobne. Rekord on jäänud väga kaugele aastate taha kui sai paugutatud 48 minutiga see isegi, aga mäletan, et ilm oli ideaalilähedane (ca 10 kraadi ja ei mingit päikest). Kui ma ei eksi, siis rada oli tol korral isegi pikem ehk miski üle 11 kilomeetri. Nädalavahetusel ilma ette vaadates tärkas lootuskiir, et saab mõnusasti siblida 20-22 kraadi juures, siis tänaseks on ilmateade muutunud selliseks, et 27 kraadi ja hea lämbe õhk. Ega siis midagi, kirved kaasa jooksuks ja lähme raiume selle õhu pooleks!

P.S! Ei midagi erilist Teie jaoks, aga täitus terve aasta ilma gluteeni-, piima-, pärmi- ja valge suhkru toodeteta :)
Allikas

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar