Translate

Neljapäev, 9. juuni 2016

Tervislik toitumine kui moehaigus?

Enne kui ma üldse seda kirjutist alustan, siis rõhutan, et ma pole arst ja kõik järgnev on minu isiklik arvamus ning põhineb enamasti minu või tutvusringkonna toitumisharjumuste alusel.

Üha enam näen ma artikleid, kus lihtsalt väga julmalt taunitakse inimesi, kes on jätnud söögilauast välja mingisugused toidugrupi osad. Üks juhtum oli lapsega, kes ei taha süüa osasid asju ja kui ema uuris vegan grupist, et millega võiks asendada, siis oli meie kallis ajakirjandus sellest sellise loo vorpinud nagu laps oleks megahaige ja ema näljutab teda. Paar päeva tagasi ajas täiesti kopsu üle maksa mingi pealkiri, kus lausa hakatakse nüüd juurdlema, et kas selle saaks ka kuidagi panna psühholoogise häire alla...


Ja ma läksin kettasse... nii kettasse! Nagu selles mõttes, et alustame sellest, kuidas ka minu käest pidevalt küsitakse, et kuidas sa ikka oma ained kätte saad ja jumala eest piimatooteid ei söö, siis hambad kukuvad ära kohe!! Well.. mul on Teile kallis rahvas uudis. Poes müüdavates piimatoodetes ei ole ammu enam täisväärtuslikku kaltsiumi, selle asemel võiks Te vahel pähkleid ja teatud juurikaid nosida, et see doos kätte saada. Tuletan siinkohal meelde, et ma ei söö gluteeni, valget suhkrut ega ka piimatooteid. Tõesti tõesti... Kuna isetehtud rukkileivaga mul ei teki probleeme ja selle kääritamisel tekivad teatud protsessid, mis kõhu rõõmsaks teevad, siis pean ütlema, et jah ilmselt on ka seal gluteeni. Algselt ma paanikas tõmbasin ka selle menüüst välja, kuid nõelravitseja lubas selle sisse jätta, aga ainult naturaalselt kääritatud kujul. Lisan juurde, et kõik, kes kaagutavad, et leiba pole võimalik teha ilma suhkru ja pärmita, siis excuse me... Koguaeg teen. Vahel olen lisanud ka kookospalmisuhkrut sisse nii, et kahe suure leivapätsi peale tuleb 1 sl suhkrut. Valge suhkur on koguaeg väljas.

Jõuame tagasi nüüd selle toitumise juurde. Minu arvates, see pole üldse kellegi asi, kuidas või mis põhjusel ma nii toitun, kas ma olen haige peast või üldse psühho. Mul on täiesti sadaüksteist veganitest, LCHF või mis iganes toitumisest, sest kõik me teeme neid asju omamoodi ja omadel põhjustel. Kes tahab kaalu langetada, kellel on tervis pekkis jne. Tähtsaim sellest on ju see, et meie veri oleks korras ja me vähemalt sööme.

Mind ajab sünnipäevadel või üritustel närvi see, kui ma keeldun viisakalt tordist või hapukoore-majoneesikastmest. Seljataga vahel keegi iroonitseb stiilis "jälle vist mingi moega kaasa läinud naine". Tule taevas appi...


Järgmine hea lause:"mis see üks tükk sulle ikka teeb". Teate, see üks tükk on minu jaoks selline, et ma ärkan üles üleni täpilisena, sügelen ja vaevlen täiesti kohutavates lihasvaludes. See avaldub nagu pohmell, mis kestab mitu päeva ja tekitab tunde nagu oleksin ennast tsüklisse joonud. Kui mõnel on organismis pärmseen ja siin ikka vahel midagi head ja paremat sööb, siis väike äratuskõne, et ka see üks tükk paneb selle seeneratta niimoodi keerlema, et kõik asjad kolmekordistuvad ilmselt. Sellepärast oli ka mulle antud see soovitus selline, et kui välja, siis põhimõtteliselt igaveseks. Keefiriga on see, et ta on kasulik piimhappebakterite poolest (ja öeldi, et võib proovida kunagi), aga kuna mul tekib otseses mõttes nohu umbes viis sekki peale joomist ja räige lima kurku, siis ka see jääb ära.

Kui keegi näiteks ei tea, miks tal on mõni terviseprobleem või mingi asja talumatus (ärge hakake jälle pärilikkusest rääkima, selle taha on ennast ilmselgelt hea peita ju), siis osad meetmed soovitavad kasvõi paariks päevaks välja jätta enamus toiduaineid ja siis tuleks hakata neid ükshaaval tagasi panema. Ka paari päevaga suudab organism ennast niipalju ära puhastada, et mingi halva aine tekkimisel suudab ta kohe Teile otseses mõttes peavalu tekitada. Ka minul ei olnud otseselt nagu midagi erilist, vahel kõht valutas, mõtlesin, et see ok ilmselt, lihased olid ka vahel kanged, jälle... et ok ilmselt. Ja siis kui paariks nädalaks soovituste kohaselt välja jätsin.. KABOOM.

Mõned inimesed on nii lühinägelikud, et nad ei mõtlegi endast kaugemale. Mul on hea meel kui Sina kõike saad süüa, aga kahjuks mina ei saa. Võitlesin aastaid täiesti meeleheitlikult oma tervisega, teadmata, et kõik, mida ma söön teeb mind haigeks. See, kui minu gluteeni-laktoositalumatuse test on negatiivne, ei tähenda see automaatselt, et ma võin neid asju süüa. On olemas tundlikkus teatud grupi suhtes, mõnel isegi allergia (ei käi laus tsöliaakia alla). Kuna mina armastan Hiina meditsiini ja usun, et lihtsalt iga tatitilkumise peale ei pea apteeki minema ja ravimeid sisse kallama, siis olen ma kohe outsider paljudele. Kaagutatakse ainult, et ravimifirmad teevad asju HEA pärast ja toidupoes on KÕIK kontrollitud. Olgu...

Minu ainus valik terveks saada oli välja võtta see sama kolmene blokk toiduaineid: gluteen, piimatooted ja suhkur. Võisin väita juba kuuajase elustiili muutusega, et tunnen ennast superhästi, mu vereanalüüs oli üle 8 aasta täiesti superkorras. Mu hemoglobiin oli seal, kus ta polnud olnud viimased 12 aastat. Gluteen ja piimatooted põhjustavad mõnede inimeste organismides meeletult lima ja see omakorda põhjustab liigesehaigusi ja muid immuunsüsteemi probleeme. Mina olen üks neist. Suhkur ainuüksi juba käib mu liigestest üle nagu liivapaber ja kuna ma olen liikuv inimene, siis ma tahaks ka 80+ olukorras ISE kõndida.

Andke mulle andeks mu tahe olla kauem terve, tervem olla endale ja oma lähedastele. Ma arvasin aastaid, et sellistest asjadest loobumine on meeletult raske, aga ilmselt oli mulle seda Borrelioosi pommi vaja, et minu ajud paika loksuks. Ma ei tunne absoluutselt puudust suhkrust kui sellisest, tortidest, kookidest või pirukatest, sest ma teen neid nüüd ise ja tervislikumalt. Kindlasti nüüd umbes pooled lugejad mõtlevad, et raudselt valetad...


Ju ma olen ikka midagi õigesti söönud ja teinud, kui mul ei esine enam selliseid veresuhkru kõikumisi nagu enne, seda enam, et veresuhkur on stabiilsem ja madalam kui kunagi varem (minu puhul hea). Ja isegi minu kõige kangem teine pool, kes jõi kohvi/teed nii, et kallas pool toosi suhkrut sisse, ei tarbi seda enam üldse...
Söömisharjumused tulevad meil kodust ja üks asi mida ma palju kuulen on see, et "see on mul geenides". Teate.. Kui keegi vähegi uuriks seda asja, siis paljudel on SOODUMUS geenides. Arvate, et minul pole? Ma võin ainult mõelda jäätisest kui ma juba kolmekordseks paisun (oma peas) :D. Nali.. tegelikult olen ka mina see, kes lihtsalt väga kergelt juurde võtab, aga praeguse söömisharjumuse juures olen jõudnud selleni, et söön...söön ja söön.. rahakoti söön ka tühjaks, aga väga nagu laiemaks ei lähe (anorektikutest ihalejate jaoks olen ma ilmselt tugevalt ülekaalus, sry). Organism töötab superkiirusel ja on tänulik selle eest, mida ma talle annan :) Ja mind meeletult ärritasid (jah minevikus, sest nüüd mul on kaksteist), kes oma võiroosi sõid ja samal ajal rääkisid, et kehv tervis ja ülekaal on mul geenides... OLGU. Kui inimene ise on enda kehvas olekus süüdi või on natuke laiem kui võiks, siis ausalt ma suudan sellistega jumala hästi läbi saada kui ta ei vingu koguaeg sellise oleku üle. Mõni ongi lihtsalt väga õnnelik kui ta on suurem, sööb kõike ja mul pole absoluutselt mitte midagi selle vastu!

Ma tahan öelda, et see pole kellegi asi, mille järgi või kuidas keegi toitub. Niikaua kuni oleme terved ja tunneme, et see meile sobib, siis me võiks austada neid inimesi, kellel on vahel restoranis või külas erisoovid. Ei, keegi ei pea minuga eraldi arvestama külla tulles.. Enamasti söön kõhu kodus ilusti täis või võtan kaasa lausa oma toitu ja vahel ka suupisteid, mida teistele pakkuda. Ja teate mis? Nad ei tee vahet sellel, kas see pakutav träni on gluteeniga/gluteenita või suhkruga/suhkruta...














Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar