Translate

Kolmapäev, 23. september 2015

Muud kraami ja tegemisi.

Kuna mu blogi on vahepeal saanud hoopis muudel põhjustel isegi minu jaoks liiga palju klikke, siis mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Vahepeal tundub, et muu maailm on hulluks läinud, aga sellest pole midagi, sest elu läheb ikka edasi :)

Peale poolmaratoni olin paar päeva suht jalad seinal ja üritasin vältida eelmise aasta viga, ehk siis kannakõõlusepõletikku ja liiga ülepinges sääremarju. Paar päeva oli tunne nagu keegi oleks mulle jalaga virutanud (igale poole). Natuke sai ka disci taotud ja siis lõplikult sai käsi valusaks mängitud laupäeval, kus lõpuks juba tahtsin nutta enamvähem, sest see parema õla vana trauma annab vahel ikka tunda...



 Esmaspäeval läksin ma rõõmsalt tagasi kooli ja kuna ma nüüd olen maastikuehituse peal, siis tähendab see seda, et rohkem füüsilist tööd ja vähem sees istumist. Juba eelmise haridusega sain seal aru, et taimed pole minu teema, aga trelli käes hoida ja kive laduda on AWESOME! Nii, et valmistasin tegelikult ette pikka postitust jooksmise teemal, siis selleni ma jõuan ka varsti. Hetkel on pea nii laiali ja tegemist nii hunnikuga, et mingit jampsi ma nüüd kokku keevitama ei hakka, sest lihtsalt peab vms. Nädalavahetusel ootab ees Valgjärve discgolfi open. Paarismängule ma jõuan, aga kui käsi ikka pühapäeval põrgut teeb, siis seda otsast lennutama ma ka ei hakka..


Aaaaa ja vahepeal tehti mulle ka kõõluseop ära. Oli mul siis plõksusõrm ja tegelt on siiani... Päris lahti ma sellest ei saanud, aga nagu arst ütles, siis on all mul pöidlal juba ilus trauma ja siis peab kunagi edasi vaatama..

Kes mu Instagrami jälgib, siis teab, et ma ka koolis käin jooksmas. Ma olen seal kaugõppes, mis tähendab, et vahel peab käima E-R koolis ja päevad on pikad. Seekord sain ma osad ained üle kanda ja seetõttu sain aega täna käia ka jooksmas. Jooksin vahele 2x2000m natuke kiiremini ja siis lõpupoole ühe 1km lõigu natuke veel kiiremini ehk 4:19 km. Pulss üsna kõrge, aga mida sa koolis olles tahad saada. Siiski jäin lõikude ja kõige muuga ikka aeroobsesse. WinWin!

P.S mu insta on avalik, et kellel kontot pole, saab sinna ikka vaadata. 


Lisaks eile toimetasime kooliaias, mis on nii imeline!! Isegi kui öeldakse et kõik peab ladina keeles pähe tuupima, siis seal aias tundub nii ükskõik.. Lillelapsed..
 Eile õhtul kobisin ma jooksma ja endalegi üllatuseks avastasin, et vastu jooksis üks kursakaaslane ja mitu tükki jalutasid. Väga sportlik värk! Eelmisel korral ei näinud kedagi... Äkki nad käisid salaja :)

Aga kooli park on I.M.E.L.I.N.E.

Ainult puhas rõõm!
Muidu ma elan seal ühikas see aeg, aga kuna täna sain varem minema, siis home sweet home. Poes ründasin kohe oma toortatrakrõpse.

Kes proovinud pole, siis natuke on võõra maitsega, aga ajavad asja ära :) Muidugi ma kohe tegin omale MEGASUURE klaasi toormahla ka. Ma olen seda seal jubedalt igatsenud. Täna peale jooksu olin hundiisuga, läksin sööklasse ja tellisin KAKS praadi. Natuke oli piinlik, aga mul oli nii ükskõik, et oleksin võinud ka kolm tellida kui aus olla. Teadsin, et pärast peab aias veel jalutama ja siis muudkui tankisin :D

Vahepeal (ofkoors peale SEBi...) jõudsid minuni mu gluteenivabad proteiinibatoonid ja suhkruvabad geelid fruktoosiga :) batoonides on natuke tumedat shokolaadi, aga kuna see on nii minimaalne, siis mingeid probleeme see ei tekita. Geele pole jõundud proovida, aga kindlasti proovin. Tellitud on nad iHerbist, sest seal on lihtsalt niiiiii suur valik. Kes tahab see kaeb.



Igatahes see jooksuteemaline postitus tuleb varsti, ma ei tea lubada millal, aga tuleb. Mu hea sõber Roman Fosti juba viskas ka kommentaare mulle, et siis see kirjutis adekvaatsem oleks :)

Jooksudeni!

Esmaspäev, 14. september 2015

SEB 21,1 km!!!!

Ainult päev on möödas ja alles nüüd kui lihasvalu mingit moodi hakkab järgi andma, siis hakkab ka aju lahti rulluma, sest mul on natuke tunne, et isegi mu kõrvad valutavad.



Neljapäeval käisin ma oma numbril ja võidetud auhinnal järel. See särk on imeline :)


 Eelmisel päeval sõin suure isuga oma kartuliputru, mis oli tehtud kookoskoore ja munaga, lisaks keetsin kanarinda ja pärast paneerisin seda muna ja hirsihelvestega (ärge mõistke hukka enne kui pole proovinud). Lisaks jõin ära mingi liitri toormahlu (peet, porgand, õun, greip). Ja muide ka jooksu hommikul uhasin sisse oma kartuliputru ja kana, sest see on ainuke söök, mis pole mulle MITTE KUNAGI võistlustel seedehäireid tekitanud (ptuiptuiptui). Kadunud treeneri soovitused ei jookse mööda külgi maha.


Nagu pildilt näha, siis pidi ära teipima ka enda jalad ja kes küsib et miks nii, siis lihased jooksevad diagonaalis, et sisereis-välimine sääreosa ja vastupidi :)

Ma ei olnud kuni stardini päris kindel, kas ikka kohale jõuan, sest selg andis ikka paar päeva enne märku, et palun hoia mind! Teipisin end nii nagu poleks homset ja jäin parimat lootma... Jõudsin starti ja sooja tegin ülivähe, lihtsalt kartsin, et midagi keeran üle vindi. Ma olin isegi nii meelestatud, et enam pole küsimus KAS astun maha, vaid pigem MILLAL. Aga asi läks üle ootuste paremini. Kuna mu GPS otsustas mingi 300 meetrit hiljem tööle hakata, siis võtsin sammu koos ühe tuttavaga, kes rõõmsalt mulle kilomeetri aega ütles. Kõht muidugi korises kahtlaselt, tundsin, et ehk olen üle söönud, aga õnneks ei juhtunud midagi.. False alarm. Ainuke halb asi oli see, et oleksin pidanud paari meetri raadiuses kõigile kõrvaklappe pakkuma selle korina peale :/ Esimesed kümme kilomeetrit möödusid hullult kiirelt, olin veendunud et tulistasin alla 45. AGA siis läks asi jamaks, sest mul hakkas parem jalg mõnusasti hõõruma. Mingi 5 kilomeetrit edasi suutsin veel kuidagi normaaslelt joosta, võtsin oma HoneyWell geeli, mis jälle käima tõmbas. Kahjuks (jah kahjuks) olin sunnitud võtma ka spordijooki, mida üritasin vältida. Mul hakkas natuke reie sisemine külg tõmbama ja lootsin, et see teeb paremaks. Ei eksinud, mõtlesin, et pekki see suhkur hetkel, elan üle! Lasin veel külma ka reitele peale pritsida, et lõpuni vastu pidada. Raskeks hakkas minema 15. kilomeetri juures kui tuul äkitsi hakkas vastu puhuma. Mul ei olnud isegi kellegi seljataha varjuda, sest selg ees tulid vastu juba maratonijooksjad ja osad olid liiga kiired, et sabas püsida. Kuskil 18. kilomeetri juures hakkas see linna sisseminek ja siis mul hakkas nii raske, et olin valmis ainult mõttejõul ära lõpetama... Jalad tõmbas nii kinni, mu varbad enam ei valutanud, vaid jooksid verd. Õnneks mind päästis adrenaliin, mis ainult sundis edasi minema. Mõtlesin ainult, et MIKS ma siin olen. MIKS!?!


Tegelikult hakkas selline kerge tõus juba varem, aga vot seal linna sees muutus see väljakannatamatuks, kaotasin selle 3 kilomeetriga ligi minuti. Olin justnimelt sellepärast alustanud kiiremini, et teadsin seda enesetapuga lõppu, kus aega hunnikuga ära annan. Kui oli viimane tõus kiriku juurest, siis teadsin, et kohe on lõpp ja mul tuleb alati sellistel hetkedel meeletu jõud sisse. Viimased sammud ja kohal ma olingi!


Ma olin nii õnnelik, et oleksin tahtnud nutma hakata, sest mitte ma ainult ei jooksnud oma viimaste aastate parima poolmaratoni, vaid purustasin ka 3, 5, 10 ja ühe tunni rekordid. Kõike seda 21,1 kilomeetri sees. Ilmselt eraldi joostes suudaksin palju kiirem olla, aga pigem kummaline, et just nii pikal maal sellised numbrid juhtuvad.

Poolmaratoni ajad. Ma ei tea miks on 1:37:19, õige on 20 sek.
Üleval enne ja all pärast.
Suure väärtusega...
Ma tean, et poolmaraton ei ole maraton, aga see jooks oli emotsionaalselt sellel aastal nii võimas, sest olen ju viimased mitu kuud elanud ilma suhkru, gluteeni ja piimatoodetega, tarbinud igasuguseid lisandeid, toormahlu ja võidelnud tuuleveskitega. Mu eesmärk oli LÕPPU jõuda, aga jõudsin üleootuste parema enesetunde ja ajaga. Ma olin lihtsalt nii õnnelik, et see tobe borrelioos ei dikteerinud seda jooksu. Viimased kilomeetrid oli ainult "mind over body" olek. Ma jooksen kunagi VEEL maratoni ausalt, aga siis kui see kole bakter on mu kehast utti tõmmanud ja kõik oma toksiinid kaasa võtnud. Ma elan niigi piiripeal ja 21,1 km on minu jaoks hetkel see ülemine piir. Peale seda ei hakka mu võhm raugema, vaid mu lihased, kõõlused ja kogu sidekude. Aega on selle kiire asjaga.

Kokkuvõtvalt:


Muidugi pärast avastasin, et jalg on ikka väga katki... Mul ei ole vaja, et Te kõik siin ketti paneks ja seetõttu jäi sokk jalga.
Parem toss on verine, rääkimata sokist. Feels nice!
Peale jooksu oli mul planeeritud massaaž. Kuna mu ema on samuti alternatiivsete meetodite pooldaja, siis sain minna tema massööri juurde, kes otseses mõttes KLOHMIS mind 1,5 tundi. Naine tuvastas kohe ära, et eluenergia on viimasel peal mul, aga maks ei taha töötada. Teatasin siis talle, et see tobe borre mind koguaeg mürgitab..
Ta ei olnud mingi papist tädi, sest mul oli tunne nagu oleksin massohisti juurde sattunud, kes lihtsalt elab mu peal ennast välja. Ta oli nagu mu massöör, kiropraktik, füsio ja nõelravitseja kokku. Sest vahepeal kui ta mind ei PEKSNUD, siis mudis (loe: paitas) nagu massöör, siis 80% ajast oli nagu mu füsio, kes vajutab rämedalt ja kõvasti väga valusatele kohtadele, järgmisel hetkel peksis ta mingisuguste asjadega mind üleni, siis katsus hiina meditsiini järgi punkte ja kokkuvõttes määris mind üleni igasuguste kemüüsedega kokku ja mähkis kilesse, et see sisse imbuks. Lubas, et järgmine päev saab olema HELL või Hell (põrgu) (ei pannud mööda), aga et siis läheb paremaks (ei oska kommenteerida). Muide, massaaži tegi läbi riiete, sest nii pidi ta kõige paremini inimest tundma. Lõpuks sain ma omale ka kupud külge ja täna on tulemus selline:

Peksukott ja muu säärane.

Võtan asja kokku ka numbrites:

21,1 km osales 3127 jooksjat ning lõpetasin 276. kohaga.
Naisi oli kokku rajal 1292, õnnestus seekord pressida end 23ks. Eestlastest olin 16.
Kõige olulisem on see, et 10 km tuli alla 45!!! (44:59).
21,1 - 1:37:20.

Närvid ja tunded lähevad nüüd puhkama. Kui jalad otsast ära ei kuku, siis on võimalus joosta veel Tartu Linnamaratonil. Olen see aasta targem ja puhkan rahus kohe mitu päeva. Loobin disci ja puhastan mõtteid. Väldin ülekoormust ja loodan mitte kannakõõlustega jälle alt minna.

Sügis on ilus aeg ja kes hooajast puhkust ei vaja, siis näeb, et see aeg on jooksmiseks parim!

Over and out!




Esmaspäev, 7. september 2015

Miks ma jälle hakkan d-vitamiinist rääkima?

Kuna mul homme seisab ees pöidla kõõluse operatsioon, siis sattusin arstilt küsima ka niisama täitsa, et mida saaksin jooksjana oma liigeste säästmiseks teha..ja teate mida tema ütles? Unusta glükosamiin ja muud asjad, ära kuluta raha. D-vitamiin on ainuke, mille mõju saame tunda üsna pea liigestes ja mis hoiab seda liigeste ümbruse ainevahetust korras. Kuna tegu on tuntud ortopeediga, siis ausalt öeldes ma olin väga üllatunud, et tema mulle mingeid asju pähe ei hakanud määrima. Litozin, mida ma aeg-ajalt võtan, on tegelikult olemuselt põletikke alandav ja seeläbi ka ilmselt hea, kuna sisaldab kibuvitsa. Aeg-ajalt seda võtta ei tee paha. Lihtsalt, et kõik asjad pöörati pahupidi :D Mina pole glükosamiini kasulikkusest ise kunagi kasu saanud, see pidi nagu platseebo olema. Võtad kriiti ja siis öeldakse, et näeeee aitab ja siis tunnedki, et aitab. Ka inimese oma pea on suur imeravim :) Nii, et kõik nüüd d-vitamiini (d3 õigemini) sööma ja testige siis ennast. Mina võtan aastaid 10 000 IU annuseid päevas ja olen ikka veel elus. Liigeste kulumine pidi rohkem veres meil olema, et ilmselt kui juhtub siis juhtub... Kuigi eks ise võiks ka loodusele poolele teele vastu tulla ja aidata taastumistele kaasa.

Nädala pärast alustan oma MMS kuuriga. Ma ei tea ausalt. Mul oli eile nii jama olla, olin üleni kange ja tundsin kuidas kõik nii halvasti on. MIKS juhtuvad need asjad enne jooksu? Pidi nii olema, et mida puhtamaks organism läheb, seda hullemaks muutuvad need s**ad perioodid, sest toksiine paisatakse verre korraga päris palju ja seeläbi on kannatamist rohkem. Umbes nagu karsklasele annaks liiter viina ja vaatame siis kellel järgmine päev halvem on.. Kui enne oli stabiilselt halb olla, siis nüüd on tekkinud JOJO effekt. Kui on hea, siis on ikka elu nii lill, aga oi kui on s*tt, siis on ikka nii, et andke relva palun.. Joon HUNNIKUGA oma korallivett ja loodan selle jama välja uhada võimalikult kiirelt. Veel rohkem puhast mahla sisse ja veel rohkem venitusi. Mulle hakkab aina rohkem tunduma, et rooman selle raja läbi või astun maha :/ Kui mul juba toitumisega sellised puhastumise reaktsioonid tekivad, siis väga MMSi ei oota...

Eilne päev
Aga asja juures on ka suur boonus. Olen 3 kuud joonud korallivett ja 2,5 kuud olnud TÄIESTI gluteeni-, suhkru- ja piimavaba. Eile selle halva oleku juurde lisandus üks ülihea asi. Nimelt oli mul mitu aastat teadmata põhjustel kaenla all lümf paistes. Ka vereanalüüsis oli see kergelt näha, et mingi jama seal lahti on. Enne koormustesti oli aga veri superkorras ja nüüdseks on see lümf normaalseks tagasi läinud. See kallid sõbrad näitab ainult seda, et see mida me suhu paneme on ülimalt oluline. Vahel vajab meie organism aega, et tegeleda mingisuguste probleemidega. Tundub, et mingi saaste läbi selle borrelioosi minus ikkagi liigub, aga teisest otsast näen, et ma ei pinguta asjata ja neid halbu päevi kompenseerivad aina paremad head päevad :)

Lihased hakkavad välja tulema :) Paremal mu igapäevane korallivesi liitrises klaaspudelis

Kolmapäev, 2. september 2015

August numbrites.

Märkamatult on saanud augustist september ja suvest sügis, sest väljas kallab halastamatult vihma. Eile sai isegi käidud disci teisipäevakul, kus lõpuks jäidki kettaid kuivatama, sest isegi kõik rätikud olid märjad. Küll on tore, et ma vahetusjalanõud kaasa võtsin. Järgmisele "päevakule" ma enam ei läinud, sest ei julge riskida mingi haigusega, sest teada asi, et hea vorm kisub mingit jama ligi. Isegi kui ma paneks kummikud ja vihmakeebi, siis ilmselt minu Muprhy orgunniks mulle murtud jala jne.

Nüüd siis aga august numbrites:


Ütleme nii, et tehtud sai piisavalt. Ma juba jõudsin tegelikult paar päeva tagasi rõõmustada, et saan augustis üle 200 kilomeetri jooksu täis, KUID siis märkasin, et tabelis on justkui midagi valesti ja tuli välja, et kui ma end Garminiga connectisin, siis tekitas ta mulle topelt trennid... Kustutasin lisatreeningud maha ja järgi jäi nukker seis... Jalgrattaga sain ma rajale ainule kolmel korral ja kokku 121,31 km.

Jalutamise poolest oli suhteliselt võimas kuu ja lisaks sai golfida siin Otepää rajal päris palju...

Seetõttu jätsin ka mõned jooksukorrad vahele, sest siin on liiga üles ja alla. Disc asendas väga hästi vastupidavuse treeningut (pulss mängides suht stabiilselt 115-120 kui mängida üksi või kahekesi Otepää rajal)



Augustis sai tehtud kaks rekordit: üks oli kilomeetri aja parandamine 3:43 pealt 3:40 peale ning teine mittetahtlik rekord, ehk sain treeningul parandatud cooperit, mis nüüd on 2,71 km. See oli saavutatud 10 kilomeetri treeningul, millest rääkisin täpsemalt SIIN.  Terveks nädalaks niitis mind mingi külma saanud selg, enne mida ma tegin veel hüppeid ka... Lõppes halvasti indeed.. Kuid olen tagasi rajal puhanuna ja ootusärevust täis, sest poolmaraton on kohe ukse ees!

Kuna Endomondo on toreda uuenduse teinud ja näitab nüüd ka igapäevast koormust ajana, siis tulemus selline:


 Kõige suurema koormusega oli 16. august:


Kuna laupäeval treenisin jalga võistlustossuga, siis pühapäeval panin otsa veel 22 kilomeetrise ringi. See kindlustab, et jalg saab korraga korraliku koormuse ja harjub sellega. Praegu olen ma juba mitu päeva puhanud ja taastunud ning kõik paistab siitpoolt korras olevat. AVG oli jooksul 139, mis oli veel 2 kuud tagasi mu taastav tsoon. Tundub, et koormustestil alla tõmmatud tsoonid on oma töö ära teinud EHK liigun sama kiirelt aga ökonoomsemalt EHK jõuan võistlustel võib-olla oma tagumenti kiiremalt liigutada.

Pikk treening pildis:



Nagu ikka jooksin peaaegu 8 km koeraga ja siis edasi üksi. Sai võetud nii tõuse kui langusi ja erinevaid teekatteid. Seekord jooksin kõik tõusud ka ja jäin ellu. Enamasti ma siiski kõnnin neid, mis väga pikad või järsud on, aga aeg-ajalt ma ikkagi võtan selle jooksu variandi ka valikusse :)

Üks hea uudis on ka :) Nimelt võtsin osa SEB maratoni pildimängust, kus 3 kohta said endale saunalina ja Nike särgi. Õnnestus sinna kolme hulka saada ning asjad saan kätte siis kui Tallinnas olen. Kuna teemaks oli jooksuks ettevalmistus, siis mina panin rõhku üldse Pilatesele, kuna ilma selleta ma vajuks ilmselt juba peale 5. kilomeetrit ära.. Pilt ise siin:

Jäänud on natuke üle nädala. Juba O-O-T-A-N. Igakord kui tossud jalga panen, siis on tunne nagu oleks number ees. Kes kannatab see kaua elab eks?