Translate

teisipäev, 30. juuni 2015

Juuni kokkuvõte

Juuni oli äääääärmiselt tegus kuu, sest asi näeb numbrites ja liigutamises välja selline:




Mitte tähele panna neid karikaid, sest üks on maanteerattal üle 100 km ja teine üldse uisutamine üle mitme aasta ning endomondo pole selliseid asju mul näinud :)


Täna veel käisin vaikselt rattaga peale kerimas, et viimane kangus Elva jooksust välja läheks.

Sellel kuul ilmselgelt panin 25 km kettaid korvi, see on üks suur liigutamine, sest keskmine pulss on olnud selle 9 tunni mängimise jooksul 110-120 lööki minutis. Ilmselt on Otepää ise juba nii suur küngas, et ma imestaks kui seal peaks saama ilma higistamata mängida...
Jalutamises ei midagi erilist, umbes keskmiselt nii 5 km päevas, aga eile jalutasin näiteks üldse 10km ja ükspäev täiesti minimaalselt. Koer vahepeal reguleerib seda kõndimist siin :)
Ratta seljas on ikka imeline olla, just sellepärast, et pole ju isegi see kevad saanud sõita.. Samal ajal kui mõnel mehel tiksub juba 2000 kilomeeter, siis mul on kokku vist hädised 500 sel aasta. Katsun ikka 1500 kokku saada. Suvekuud peaks selle nüüd tasa tegema!
Lisaks ei jooksnud ka siin teab mis palju, kõik pikemad maad lükkasin ratta kanda, sest kõõlused vajasid puhkust. Nüüd tundub asi peaaegu, et korras olevat, aga 2 rattatrenni grupiga on ikka iganädalaselt plaanis. Vaheldus teeb ainult head!

Lisaks mahtus juunikuusse imeline jaaniõhtu inimestega, keda pole väga kaua näinud!


Ja ära ei saa unustada ka sünnipäeva, mis kohe nii toredasti jaanipäeval on :D
Aitäh emps.

pühapäev, 28. juuni 2015

Elva...oh Elva..!

Eile magama läksin, siis ei osanud oodata, et ma üldse magama ei jää.. ja kui jäin siis oli kell juba 3 (!), siis ärkasin jälle neli ja katsusin venitada ikka nii, et kuidagi kella 8ni vastu peaksin seal padjahunnikus. Ärgates ei olnud üldse väsinud ka. Mind ei hoidnud üldse üleval mingi jooksuärevus, vaid puhas viha oma endise perearsti suhtes, aga see teema tuleb varsti..

Ärkasin, siis keetsin omale kana ja pugisin riisi, peale jõin banaani-maasikasmuutit! Kõht oli jube täis, aga tundub, et mitte piisavalt, sest umbes 40 minutit enne starti sooja tehes, pidin ma kringliks kukkuma ennast, sest magu karjus appi! Ainuke lohutus ootas mind sõbra autos, sest ta andis mulle magusat mineraalvett juua.. Tundub, et toimis, sest stardis olles oli kõik nagu okei. Tundsin ainult, kuidas päike kütab iga murdosa sekundiga mulle aina sügavamale ja sügavamale.

Järsku käis väga kiirelt pauk, ma ei saanud arugi, sest ei olnud mingi 123 või valmis olla ja läks, vaid läks ja pauk oli korraga :D Esimene kilomeeter..jumal jumal. Eelmisest aastast oli meeles, kuidas ma seal end rihmaks tõmbasin, see aasta kavatsesin joosta alla 180 pulsiga, aga kilomeeter tuli ikka 4:25. LIIGA KIIRE. No aga jaksu oli ja siis tulid need haiged lauged tõusud, kus kuulsin aint kõikide ähkimist ja vere kurku sattumist. Õnneks need tõusud päris tapma ei hakanud, aga kilomeetri tempo läks ikka jube alla :/ ja SIIISSSS neljas kuradi kilomeeter hakkas mul kuskil vasakul all puusa juures pistma. Mitte küll hullult, aga mõtlesin ainult et okei manage your pain nüüd, muidu astud kõrvale. Viiendaks kilomeetriks läks see üle, aga kuna tehti 2x5km, siis lapsed jooksid koos 10 km omadega seda esimest ringi. Minu taga vaene vene poiss nuttis juba, tahtsin talle nii väga hapnikumaski anda, sest mul oli tunne, et ta jookseb nii, et hing oli kinni. Ma ei tea noh, ilmselt venelastest sellepärast nii võimsad sportlased tulevadki, et vanemad panevad nad Elva jooksu jooksma..? Ausalt, ma arvasin, et kui ta esimeseks ei tule, siis istub terve järgmise nädala kodus nurgas. See oli üsna kohutav tegelt...
Foto: Elva Jooksusari. Mina ja mu lapsed :D
Esimese ringi lõpp, kõik hea, aeg 23:14, võtan vett...ja siis umbes 8. kilomeetril saan aru, et see oli elu suurim viga, sest nüüd pistab kuskilt rinnakorvi alt nii, et tahan rajalt maha tulla. Surun näpud roiete vahele nii nagu poleks homset, terve 8. kilomeeter ma piinlesin nii, et silmadest ja kõrvust oleks võinud verd pritsida kui see oleks võimalik olnud! Mõtlesin ainult, et ÜKS KURADI KILOMEETER VEEL! 9. kilomeeter kadus valu ära ja kimasin terve kilomeetri ajaga 4:08. Teine 5 km tuli 23:26. Kell näitas 46:39, protokoll 46:40, aga keda see 1 sekund ikka huvitab. Mind lihtsalt üllatas, et ma pole hetkel kõige paremas vormis ja ikka jooksin ainult 10 sekundit halvemini kui eelmine aasta...

Tore on see vähemalt, et siiski siiski...pressisin lõpus välja 188, aga keskmine tiksus rahulikult seal 175-178 vahel, kus peaks hakkama mul vaikselt laktaat tekkima..
Lõpuks tegid mu Racerid pool tööd ja peale jooksu sai ilusa medali ka.
Statistilisi andmeid ka:
Naistest (vanuses 19-39) 9/30.
Naiste üldarvestus: 10/53

Järgmisena ootab ees jooks ümber Pühajärve. Ootan väga. Hetkel on tallad ka OK, nii et lootus sureb viimasena. Kirja panen end igaks juhuks ikkagi sooduka viimasel päeval ;)

reede, 26. juuni 2015

Vastused.

Kuna olen vahepeal aasta vanemaks saanud (või nooremaks enda arust..), siis sain omale ka omapärase sünnipäevakingi: diagnoosid.
Kuna ma polnud ammu surnuaias käinud lähedastele küünlaid või lilli viimas, sest lihtsalt surnuaiad pole minu jaoks, siis seekord oli suur tahtmine minna. Kõikidele küünlad pandud ja head soovid teele, siis hakkasin mõtlema, et olen kohas kus võibolla on palju hingi ja mõtlesin endamisi, et millal mu saaga ükskord läbi saab ja keegi võiks mu probleemidele jälile saada. Nagu tellitult helistas õhtul kell 9 (!!) mulle perearst ja teatas, et mu 8 ampulli verd polnudki asjata ja asjad võivad liikuma hakata. Ilus kokkusattumus vähemalt või nagu mulle meeldib mõelda, siis vahel tasub paluda :)

Diagnoose on lausa mitu, aga kuna ma nende tagajärgi veel ei tea, siis pajatan selles siis kui lõpuks saan eriarstil ära käidud, ravid peale ja siis vaatab edasi. Üle pika aja magasin end täna öösel välja. Ei teagi kas süda sai rahu või oli lihtsalt hea tagasi kodus olla. Ma arvan, et mu uus perearst plaksutas sama palju käsi kokku kui mina mõttes. Tema sellepärast, et asjata haigekassa raha ei kulutanud ja mina sellepärast, et lõpuks ometi on selgunud see, et ma pole peast psühh, kes asju välja mõtleb :)

Kuna ma olen nende asjadega siin aastaid elanud juba, siis ei jää ära ka mu Elva jooks, ega ilmselt ka Pühajärve jooks. Sügisene SEB poolmaraton on küsimärgi all just veel raviplaani tõttu.

See nädal olen korra jooksnud segarežiimi jooksu, kus trenni keskel jooksin 2 x 2000m /1000m. Õnneks seal 4:30-4:40 km juures ma veel ära ei sure ja olen isegi veel intensiivses aeroobses omadega. Elva jooks saab olema ilmselt puhtalt pulsi järgi ja mingit aega ma taga ei aja. Alla 50 minuti on okei, aga ei muutu ma kurvaks ka kui tuleb üle selle. Meeldetuletuseks, et eelmisel aastal õnnestus joosta seal rajal 46.30. Abiks oli see, et ette antud rajainfo ei vastanud absoluutselt päris rajale ja nii ma alguses uhasin nii, et hing paelaga kaelas...kuni asfalt läks üle mingiks ranna-äärseks jamaks ja tekkisid tõusud. Olen see aasta targem ja jooksen mugavus/ebamugavustsooni vahepealses osas :)

Ühesõnaga arst ootab mind 7. juulil ja koormustest on 8. juulil. Küsisin küll, et kas nüüd on mõtet üldse seda koormustesti teha, aga ära ei keelatud. Süda saab ka hoolduses ära käia ja kuna ma siiani olen vapralt selle jamaga joosta saanud, siis ei näe keegi põhjust selle takistamiseks.

Elu andis ikka lootust, et vahel ikka saab vastused oma probleemidele, seda enam kui kannatad aastaid jubedate sümptomite käes ja langed periooditi tugevasse stressi, sest kõik arvavad, et oled peast haige ja keegi uurima ei hakka. Mitte, et mulle need vastused oleks seal veres meeldinud, aga teadmatus on veel hullem.

allikas 

laupäev, 20. juuni 2015

Uued sussid

Lõppude lõpuks sain ka mina ära teha jooksutesti, mis aitaks mind paremini jalanõu valikul.  Jooksulindile minnes mõtlesin juba õudusega, et issand kui pärast hakatakse videolt vaatama kui valesti ma jooksen, siis hakkab endalgi vist piinlik.. aga mis selgus? Jooksusammul pole mitte midagi viga ja jalg ei laperda üldse. Pikemal treeningul hakkab siiski mul jalg veidi sissepoole vajuma ja selle jaoks siis sai valitud vastavad jalanõud. Minu valikuks lõpuks jäid Asics GT-1000 treeninguks ja võistlusteks ülikerge DC-racer. Kindlasti oleks ka kayano ja gt-2000 olnud väga head valikud, aga mu jala kitsas liist ei lase paljude jalanõude vahel valida :( kuna mul tald pole ikka 100% korras, siis ma ei saa ilmselt maksimaalset pingutust hetkel sooritada veel, aga loodan, et toss ei kurna enam mu taldu nii julmalt nagu eelmised jalanõud. Mõned pildid ka juurde, isegi sildid on veel küljes..

Vasakult: GT-1000 ja DC-racer


Lisaks tahan öelda, et Rademaris on hetkel sünnipäevahinnad ja peaaegu kõik jooksujalanõud on -30%. Homseni on aega osta, siis saab osaleda ka jalgratta loosimises :) Rohelised racerid saan kohe 28. Juunil toimuval Elva tänavajooksul ära katsetada. Kirjas ma olen, aga kaine mõistus veel toimib, et kui ikka tald peeti läheb või asi tundub vale, siis parem hoian jalga. Mingit rebendit nagu ei tundu olevat, seda oleks ilmselt olnud ka pildilt näha ja katsudes ka midagi katastroofilist pole. Kui ikka korda ei saa, siis peab uue ringiga arstile pöörduma :( Lisaks mu pöial ei ärganud ka peale süsti ellu, mis tähendab seda, et see kõõlus tuleb lahti lõigata... good times.

kolmapäev, 17. juuni 2015

Varajased sünnipäevakingid!

Nagu pealkirigi ütleb, siis see aasta sain postiga varajase sünnipäeva kingituse. Kuid see polnud midagi, mida ma ei oleks osanud oodata, sest mul on tekkinud väike list, mida nii väga oleks mulle vaja... Üheks sooviks oli vererõhuaparaat. Vererõhk on korras hektel, aga ikkagi on soovitatud mul see endale soetada, sest perekondlikult on see nii julmalt sees ja ka mul aeg-ajalt mingite lisasümptomitega läheb rõhk kõrgemale kui oleks vaja. Õnneks rohtusid sööma ei pea ja ka sellistel halvematel hetkedel seal üle 145 see ülemine rõhk ei kipu, aga kontrollida on ikka vaja.. AGA olen otsinud aparaati, millel oleks ka arütmiadetektor, aga mitte ainult detektor, vaid salvestus ka sees, sest siiani on saadud ainult ventrikulaarsed ekstrasüstooliad pildile, aga seda kiiremat varianti, mis mind lapsest peale kummitab, pole keegi veel ekg-ga välja võtnud. Teada on ainult, et need pole ohtlikud.
Kunagi isegi läbi Cherry.ee suutsin sellise leida ja juba tellida ka, aga kahjuks saadeti mõne aja pärast kiri, et neil tekkis eksitus ja seda aparaati pole enam. Kujutage ette mu pettumust..
Igatahes ma ei leiagi enam sellist aparaati väga kuskilt. Enamusel on ikkagi see arütmiadetektor peal, aga ta ei salvesta seda.

Teiseks soovisin väga mõnda fotokursust enda arendamiseks, aga otsustain kokkuvõttes, et sellega on aega ja pole nii kiiret kui mu kolmanda sooviga, milleks oli koormustest!!
Olen seda iga aasta teinud just igaks juhuks oma tervisliku seisundi tõttu, et isegi kui miskit hakkab viltu minema, siis saab varakult jaole. Õnneks siiani on kõik alati korras olnud ja pole olnud midagi, mille pärast tuleks sportimine katki jätta.
Nii, et siis koormustestile! Hetkel olen ma kirjas 8. juulil, sest eelnevalt ootab 28. juunil mind Elva 10 km jooks ja 4. juulil jooks ümber Pühajärve, sest see on ikkagi koduhoovis :) Nagu näha, siis pean minema ka vereanalüüse andma, aga see on vast kõige väiksem asi kogu kompoti juures!


laupäev, 13. juuni 2015

Kui palju on palju ja kauaoodatud küsimused/vastused

Minult küsitakse PIDEVALT, et miks sa teed niipalju kui midagi valutab. Ja nüüd siis kauaoodatud küsimused-vastused, mida on nii palju küsitud...


Küsimus: Miks sa ei jookse nii kiiresti nagu varem (a'la 12-13 aastat tagasi)?
Vastus: Vot sellepärast ei jooksegi, et tookord olin ma nagu ironman, kes kunagi ei jahtunud. Noor ja null stressiga (mis tervist tapab). Jooksmine oli mu ainus väljendusviis ja kuna mu hemoglobiin ületas norme, siis polnud mul mingi probleem joosta 10 km seal 45 kanti või 21 km 1:31ga. Elu on oma töö teinud ja ma ei viitsi igapäev joosta enam tunnete jahutamiseks 30 km päevas :D
 
Küsimus: Miks sa ei ole enam nii peenike nagu varem?
Vastus: Ma ei tea, kas sellele üldse peab vastama, sest see on nii ajuvaba küsimus, aga tagant järgi arvatakse, et oli üldse kilpnäärmega seonduv probleem, kus mu kaal kahanes ülikiirelt koos trenni ja toitumisega sinna 52-53 kg piriimaile (pikkus 176cm). Praegu olen ma 63-65 kg, see tähendab seda, et mind väga ei huvita, kas keegi arvab, et ma olen paks või teemad.

Küsimus: Vahepeal olid Sa paksem kui praegu, et miks?
Vastus: Jumal kuidas mind ajab närvi kui keegi ütleb, et Sa oled juurde võtnud. Esiteks: SEE POLE KELLEGI PROBLEEM VÕI ASI! Teiseks: inimesed, kas te vahel üldse mõtlete enne kui midagi ütlete? Kas Te vahel mõtlete, et inimesel on mõni terviseprobleem näiteks, et miks ta ei saa alla võtta nii nagu teised vms? On olemas nii südame kui hormonaalprobleeme ja palju muud, miks inimesed on trullakamad kui teised, see ei õigusta seda küsimust, vaid viib inimesed stressi, seda enam, et nad ei saa sinna midagi parata. Minul läks keskkooli lõpus kilpnäärme näit ainult tibatilluke üles, aga see mõjutas mu elu nii, et võtsin paari kuuga 10kg juurde, enamasti loksusin veest, mis kuidagi välja minna ei tahtnud. Magasin lihtsalt terved koolipäevad ja kui jõudsingi kooli, siis pärast kooli ikka magasin õhtuni. Null energia = null energiakulutamist ja jõudu üldse midagi teha = kaalutõus. Kui inimesel on jaksu midagi teha, siis kindlasti ta ei võta laksust juurde kohe. Kui inimene ei liigu, siis tuleb see üsna kiirelt. Minu probleem kilpnäärmega oligi see, et ma ei jõundud midagi enam teha, aga isu oli veel hullem. Kokkuvõttes oleks ju võinud end rohkem piirata, aga ei olnud ka jaksu selle jaoks. Söök ja uni olid olulisemad.

Küsimus: Miks sa niipalju treenid?
Vastus: Palju on suhteline. Mõne jaoks on liiga palju juba 5 km jalutada eksole. Mina olen lapsepõlvest saati harjunud õues olema hommikust õhtuni ja kui seda ei saa, siis liigun ikka palju. Te arvate, et oioi panen jõuksis rämedalt trenni? Eksite. Teen kummilindiga oma eluigavaid harjutusi, sest muidu lihtsalt liigesed lupsavad pesast välja. Lihtne ju! Arvate, et 20-30 min 3x nädalas kerelihaseid on ka palju? Jälle eksite. Inimene vajab sellist numbrit (umbes), et säilitada kerelihased ja et kere süvalihased aitaks ikka lülisammast toetada, mitte vastupidi, et lülisammas toetab kere. Minu jaoks 10km joosta on suht nullilähedane treening, aga kui lõikudena teha, on see juba kvaliteettreening. Asi on kvaliteedis, mitte kvantiteedis. Jooksukilomeetreid ei tule kokku üldse väga palju ja trenni teen ma iga aastase koormustesti järgi, kus on peaaegu kõik numbrid ette näidatud. Oma südame teemade pärast ei hakka ma üldse riskimagi ületreeningu ja muude väärasjadega. Kõik, kes siin megalt mahtu kasvatavad võiks ikka mõelda, et tavaliselt arenetakse lõigutreeningutega ka hooaja keskel. Kasvõi korra paari nädala jooksul fartleki teha on juba areng.
Lisaks on see probleem, et minu süda ei armasta puhkust. Kõlab vabandusena? Kindlaks tehtud. Rütmihäired sagenevad puhkeperioodidel ja kuna mul on looduse poolt antud ülitugev vasak vats, siis parem arvab väga tihti, et tal pole vaja üldse midagi teha, nii et anaeroobset pean ma mahult vahel rohkem pressima..Peab ikka meelde tuletama talle, et ta on ka olemas :)
Nii, et kui koormustest näitab teile rohelist tuld, siis tehke niipalju kui Teile ette on näidatud. Mina jalutamise ajal olen nii madala pulsiga nagu magaksin ja alati venitan ka peale koeraga jalutamist. Aga kuidas on teiega..? Meeldetuletusena ütlen, et mahtu võib treenida niipalju kui süda lustib (ehk olla seal aeroobses/rasvapõletuses), aga anaeroobses ületreening on juba enda tapmine.

Küsimus: Miks Sul alati juhtub?
Vastus: See võib olla küsimärgiga ja ka mitte. Pidevalt juhtub mul asju liigeste ja kõõlustega, sest see sidekude on nii vahva asi, et kui see on õrnake, siis lihtsalt JUHTUBKI! Joostes on mul ülilihtne jalgu välja väänata/murda. Kõõlused lähevad kergelt põletikku ja liigesed tulevad ka kergelt välja. Seda enam on osa valusid põhjustatud liiga üle-või alapinges lihaste poolt, mille on omakorda põhjustanud sel hetkel kergelt nihkes olevad liigesed. Elan oma asjadega edasi, vahel siin heietan ka, aga muidu on kõik OK! Nagu arst ütleb, siis need on minu üks elu osa ja nagu ütlevad tavainimesed, et ju siis mul peab raudne tervis olema selle kõigega elamiseks.

Küsimus: Kas sind on ikka põhjalikult uuritud?
Vastus: No kas kedagi saab üldse põhjalikult uurida? Maailmas on triljonmiljonmustmiljon autoimmuun ja muud haigust, mis mul võib olla. Keegi ei tea, aga tasapisi ikka uuritakse. Ainuke asi mis viimati täiesti ulmeliselt läbi kontrolliti, oli mu süda, millega EMOsse sattusin. Tore, et pärast 26. aastat (tol hetkel) keegi selle ka lõpuks nüüd selgeks sai :D

Küsimus: Kas sul on selg nüüd korras (viidates minevikule)?
Vastus: Kindlasti ei ole korras, aga samas on peaaegu kõikidel seljaga probleeme. Pigem on probleem selles, kas keegi tahab võimelda, et olla parema elukvaliteediga või panna peoga tablette. Mind aitab (ei tee terveks) pilates. Ka siin paar aastat tagasi lõi selga veel hull valu ja jooksmisest võisin unistada, aga füsio aitas probleemi lahendamisele kaasa. Minu probleemiks olid liiga nõrgad kerelihased (ja nii on enamusel). Tänu nõrkadele kerelihastele hakkab ka lülisammas lõpuks vajuma või lülid lähevad nihkesse põhjustades kas närvivalusid või migreenihooge. Mind alati paneb imestama, et inimesed poevad oma diagnoosi taha ja on valmis enne "imetablette" närima, selle asemel, et kasvõi mingigi lahendus leida. Et kui füsioteraapia vms KOHE ei aita, siis jätan katki, sest polnud abi. Tavaliselt läheb aega ikka kuid kui mitte rohkem. Kannatust!

Küsimus: Millal sa maratoni jooksed jälle?
Vastus: Ei tea. Siis kui keha ja vaim valmis on. Hetkel elan selle nimel, et tervis korras oleks ja vahel kuskil saaksin võistelda/osaleda ka.

Küsimus: Miks sa jõukas käid? Lähed äkki liiga lihaseliseks ja siis on kole ju..
Vastus: Sellepärast, et tahan? Ja teiseks, et pean ka, aga õnneks mul pole selle vastu midagi :) Naised ei lähe lihaseliseks ilma mingite lisaaineteta :D Mõne jaoks on naine juba siis kole kui tal on õlg natuke laiem või sääremari on suuremaks läinud. Ma ikka mõtlen, et võibolla kadedus rohkem :D? Et FUIHH rõve on olla lihastes ju... No kui on siis on, minu arvates ei ole, aga see on minu arvamus :)

Küsimus: Miks sa jõusaalis nii vähe aega oled?
Vastus: Mul pole vaja pumbata end seal Miss Universumile või kuskile Kulturismimessile. Ma saan 20-30 minutiga kõik vajalikud asjad tehtud, ilma et läheksin suureks nagu arvatakse ja jälle kvaliteet üle kvantiteedi. Üliharva olen umbes tund aega. Paljud ütlevad, et on mitu tundi jõusaalis, aga ausalt ma näen neid seal ainult passimas..kas siis ennast või teisi.. Või siis vahitakse otseses mõttes niisama/oma telefonis.

Ohjah, eks kui tekib lisaküsimusi, siis vastan jälle.

neljapäev, 11. juuni 2015

Ortopeedilised jutud

Nii!

Nüüd on mu arvuti taustalt hunnik sticky notes'i kadunud ja mul on selle üle ÜLIMALT hea meel! See tähendab seda, et kõik vajalikud arstid ja käigud on tehtud :)

Täna selgusid ka sünnimärkide proovide tulemused ja kõik oli korras. Mitte, et see kellelegi vajalik teave oli, aga natuke süda rahul siis ka :)

Teiseks sai läbi mu ortopeedia saaga, millega ma siin kimpus olen olnud. Oma tallaaluse kõõlusega jne. Kuna ma olen nüüd paar korda käinud sama arsti juures (dr. Leho Rips), siis edaspidi seangi sammud ainult sinna, sest mul on tunne, et ta on üks vähestest, kes mõistab mu probleemi seoses selle hüpermobiilsuse ja sidekoeprobleemiga. See on mulle ülioluline, sest üldiselt suhtutakse minusse nii, et JÄLLE on sul probleem ja see teeb mind kurvaks... Kunagi käisin samamoodi ühe arsti juures labajalas asuva kõõlusega ja see oli ka väga tore arst, kes kohe mõistis lennult mind! Aga kahjuks ta vist läks teise riiki tööle ja nii ma uutele jahimaadel sattusingi.

Põhimõtteliselt võtsin täna oma tallad kaasa, mis mulle tehtud on. Eile tehti nendele veel viimased lihvid... ja tuleb välja, et mõttetult, sest nendega ma enam joosta ei tohiks. Asi pole selles isegi, et neil midagi valesti oleks, aga kuna mul on ikkagi liigeste liikuvus ülimalt suur ja iga kord kui arst midagi painutab, siis ütleb, et mul saaks käed-jalad tagurpidi pöörata ilma probleemideta. Tallad pidid mu loomulikku liikumist natuke pärssima ja pigem las mu jalg liigub loomulikult rohkem kui loomuvastaselt, kuna see võib veel rohkem probleeme kaasa tuua. Kõigile siiski tallad ei sobi ja ka mina olen üks neist, aga tore, et vähemalt ära proovisin (olen nüüd -130 € vaesem tänu taldadele..) Pani isegi talla peale seisma ja veendus, et see ikka ei toeta (ega hakkagi) nii nagu mul vaja oleks. Järgmisena lähen ikkagi Jooksueksperti testi tegema ja uusi jalanõusid valima, kuna päris neutraalne pole kindlasti ka hea. Röntgen oli ka korras, nii et ÕNNEKS luuliselt midagi mööda pole. Muidugi mainisin ka talle, et kuidas ma sattusin ahelreaktsiooni selle kõõluse parandamisega ja jõudsin lehtedele, kus juba artriit külge on määritud... Oeh. Videotegijatele ka kindlasti see jutt, et ärge palun rääkige artriitidest ja reumast nendes õpetustes, sest see teeb asja hullemaks. Piisaks ainult sellest, et kui öeldakse, et kui see ei aita, siis palun külastada arsti. Nii, et siiski mu tald pole 100% ok, on see ikkagi positiivne, sest rahu on majas ja saab uusi jalanõusid valima minna..

Muide Aafrikas pidi enamus inimesi olema lampjalgsed ja hüpermobiilsusega, aga ma ei saanudki aru, kas selle paljajalu teema pärast või mis. (ilmselt...).
Nii, et rahvas, kui ikka jalg jubedalt ei valuta või mingit ägedat probleemi pole, siis enne taldade tegemist konsulteerige natuke kellegagi (ortopeed või füsio), kes annab adekvaatse hinnangu, et kas neid on vaja üldse..

Aga siiski ühe süsti ma sain. Kuna mu pöial pole mingi viimnased 5 kuud eriti liikunud, siis lihtsalt mainisin seda, et äkki saab midagi teha sellega või kas ma pean mingit lahast kandma? Selle peale uuriti ja puuriti sõrme ja jälle on mu üleliikuvus kõõluse põletikku ajanud ja seda enam niisama korda ei saa. Seda enam, et mul on pöial lukus enamus ajast ja see on jube. Hormoonsüst pole kunagi hea, aga muud moodi neid asju korda ei saa. Normaalselt toimival inimesel võivad asjad paraneda hästi, aga minusugusel on osad asjad vältimatud. Kui see süst ka nüüd kõõlust korda ei aja, siis tuleb näpp kergelt lahti lõigata ja see kõõlusetunnel vabastada (oli vist nii..).
Ühesõnaga see arst on ülitore ja kuna ta on juba tuttav selle probleemiga mul, siis õnneks ta oskab igakord mingi lahenduse või normaalse vastuse leida. Nii, et vahel tasub arstile minnes ka muudest asjadest rääkida. Vahel näkkab, et on arusaaja arst ja ei saada uue ringiga perearsti juurde, et kirjuta uus saatekiri, sest see on teises piirkonnas asuv probleem.

Nüüd lõpetan trükkimise, sest see kõõlus tahab puhata :)


laupäev, 6. juuni 2015

Mai kokkuvõte ja kuidas discgolf on haigus.

Nautke hilinenult jõuab see postitus siia, sest viimasel ajal on tegemist olnud ÜSNA palju. Pool aega olen kohe pannud discgolfi alla. Täitsa kahju kohe, et mind selle pisikuga nakatati. Olen koguaaeg siin Otepääl vaadanud, et no mida Te loobite sellest kettast?!? Et kas nagu paremat ei ole teha? No ILMSELGELT ei ole ju!! Sest ükspäev loopisime kaasaga  KUUUUUUUUUS (!!!) tundi ja 30 minutit kettaid ja jalutasime seeläbi kokku lausa 15 km nendel radadel (üles-alla maastikul). Tegime lausa neli ringi siin. Sattusime vaimustusse ja lõpuks muretsesime ka endale kettad, sest kaua sa ikka kelleltki laenamas käid..

Kui mõned käivad suure seljakotiga, siis ilmselgelt on sinnani meil aega veel ja oleme oma väikse kotiga edasi :) Igatahes, see kas saab haiguseks või teine äärmus on see, et see on kellegi jaoks kõige mõttetum mäng ever made. Igatahes on mul hea meel, et on vähemalt üks spordiala (jah see ka sport omaette!), mida ma saan kaasaga koos teha, kuna muidu liigutan ennast sportlikult ainult mina siin perekonnas :)

Aga kuidas möödus maikuu?
Peale selle, et ma joosta ei saanud peaaegu üldse ja ka ei julgenud, siis jalutamises tulid lausa metsikud numbrid:
Jalutasin 158,3 km!!!!
Pilateses olin jube tubli omast arust ja tuli lausa 7,3 tundi.
Spinningut sõitsin  täpselt 6 tundi, aga kohe kui Eestisse sain, siis kuu lõppu sain juba panna kirja maanteeratta kilomeetrid ehk 94,8 km.
Jooksin ainult 9,9 km...
Matkata jõudsin ka natuke, ehk siis 11 km.
Otsest jõutrenni oli ainult 0,5 tundi, sest mu kummivenitamised on läinud kõik pilatese alla.
Ja no selle kahe päevaga kuu lõpus sain kirja 22,3 km discgolfi! Käsi tahtis otsast ära tulla ja muidugi eile ma läksin uut ketast proovima, tegin küll sooja, aga vot lennutasin oma kerelihase kuskile nii minema, et isegi joosta ei saa, sest keegi nagu pussitaks kõhtu.

Vot! Oli alles metsikult varieeriv kuu, aga jube mõnus on kodus tagasi olla ja maanteerattaga sõita, sest täna sai tehtud lausa 103 km juba. Tavaliselt olen esimesed rattakorrad õues sõites suht surnud, jalg annab otsi jne, aga tundub et Norras sai omale tugeva jala alla matkatud ja ka Otepää jube maastik ei tundu enam nii vabasurm kui enne.

Joodikupäevitus on ka nagu ikka teemas, muidugi ma ikka pidin säärised panema, kuna mul on vereringega mingi teema ja pean neid kandma endiselt ja ilmselt forever. Nii, et sai ikka mõlemat pidi selle päevituse..
Vereringega selgus ka see, et ükspäev läksin arstile, kus pidin püsti seisma ja kuna mul juba kaks aastat on see probleem, et pikalt püsti seistes hakkab väga halb. Siis juhtus see, et pilt läks tasku selle püsti olemise peale ja ärkasin peale seda kui õde nuuskpiiritusega nina all vehkis ja küsis, et kas kõik on nüüd korras? Vot ja mis välja tuli? Vereringe käib mööda pindmisi veene. Ja no, et sellest vähe oleks, siis tuleb nüüd minna opile, kus kahe süvaveeni vahelt lõigatakse mingi veen ära. Üks veen toimetab verd jalast üles ja teine alla ning nii peakski olema, aga mul on sünnist saati mingi defekt, et neile on vahele kasvanud mingi veen, mis rikub vereringet ja põhimõtteliselt veri ei saagi enam üles tagasi tiirelda normaalselt.. Ja kuna ma olin arstil karjääri jooksul teine patsient, kellel nii on juhtunud, et pilt taskus ja vot ei saa lihtsalt seda protseduuri teha, siis tuleb täitsa nuga anda. Õnneks siiski minimaalne op, et ikkagi saan suht kohe liikuda ja ei pea elu seisma panema..
Kahju on see, et pean seda kõike tegema erakliinikus, kus nüüd arst palus, et perearst saatekirja annaks, siis saab odavamalt. Käisin aastaid tagasi läbi haigekassa palumas omale uuringut, et äkki on asi vereringes, et mul nii halb hakkab, aga vot nad olid arvamusel, et kui väliselt tundun ok, siis ei saa nagu olla põhjust uurimiseks. Nüüd siis tuleb avada rahakotirauad ja oma tervis nii paremaks saada. Sellepärast ka need rattasõidud hetkel, et lihtsalt ka kõndides hakkab pea ringi käima ja kui jalutades on pulss seal 110 ja nii (kiirkõnd), siis seisma jäädes tõuseb pulss 130 peale, pea hakkab ringi käima ja kui kaua seisan (ca paar min ühe kohapeal), siis pilt kukubki ära. Loodetavasti saab siis see saaga sellega ka läbi....

neljapäev, 4. juuni 2015

Random.

Tahtsin juba eelmine kord jagada neid pilte, mis jäid meile kojutuleku teele:
Kohe kodust eemale sõites oli selline konn tee ääres :)


Stryni suvises suusakeskuses on endiselt lund ja juba sealt mööda sõita on igakord lahe, sest koguaeg ON LUMI!!!


Lisaks unustasin näidata seda pilti, kui Norra tähistab 17. mail lipupäeva/põhiseaduspäeva, mis on nende jaoks ülioluline päev. Konstitutsioonipäeval mälestatakse neid, kes andsid oma elu Norra vabaduse eest. Päeva ametlik tähistamine algab pärgade asetamisega mälestusmärkidele ja kalmistutele. Kõik tulevad rahvariietes peatänavale ja kuna me elame seal ääres, siis on mass üüratu. Mul on tunne, et kõik 30 000 inimest on kodudest välja pekstud. Peatänavast pilti ei saanud, aga siiski tegin teisele poole tänavat pildi:


No ja lõppu muidugi perepilt! Oleme täiega ööläbi autos nii keevitanud, et käed on rooli järgi juba kasvanud. Suures ajusurmas leidsime, et oleks normaalne koeramatt välja võtta ja lihtsalt seal laeva oodata. Ma ei oleks imestanud kui mõni oleks meile Rootsi kroone matile visanud..

Ma ei tea, mida mu kaasa vaatab. Loodan, et kadestab koera, kes kalli saab.. Või siis ihub mulle hammast vaikselt?