Translate

neljapäev, 20. august 2015

Head taasiseseisvumispäeva ehk kuidas ma Tartu Suvejooksule pidin minemata jätma!

Samal ajal kui teised Tartus oma rekordeid jooksevad, siis istun mina diivanil ja mõtlen mis valesti läks.

Pühapäevane trenn tõotas head, sest Endomondo teatas, et jooksin 1000m lõike kiirelt ning ta andis mulle lausa karika (km 3:40 - endomondo reks). Edasi ei olnud ma kõige teravam pliiats pinalis, sest oma kummiga vehkimiste vahele ostustasin teha nii paar käärhüpet! Kindlasti mitte lausmaha laskumistega, vaid kerged, aga kuna ma polnud neid üsna ammu teinud, siis ma ise tõmbasin omale põhimõtteliselt vee peale... Järgmine päev polnud mul absoluutselt midagi viga, vaid vastupidi! Jooksin väga kergelt peale ja elu tundus justkui lill olevat, sest peale lõunat tuli massöör mind mudima ja jooksuks ettevalmistama. Kõik oli justkui ilus...ja siis hakkas kõik allamäge minema, sest ma ei saanud õhtul enam aru, kas tegemist on kohati tuharalihase ülepingega, mis jookseb põlveni või on teisest otsast mind nii pehmeks muditud, et jalg justkui poleks mu enda oma. Teisipäeval puhkasin ja käisin hoopis rannas peesitamas! Kui äkki tundsin, et kael jääb kangeks, arvasin, et äkki olen külma saanud...õhtupoole aga läks mu jalg juba selliseks nagu oleks liigesest nihkes, mida on ka enne juhtunud, see juhtubki tavaliselt siis kui hüpped või mingid sellised harjutused on tehtud natuke vale nurgaga ja tuharalihas koos selja alumiste lihastega saab liiga suure koormuse.

Kolmapäeva hommik: lähen soojendusjooksu tegema ja mul ei ole mitte midagi viga! Koju tulles otsustan, et teen väga kiire pilatese ehk siis mõned toetavad kõhu- ja seljalihaste harjutused. Venitamise ajal tunnen, kuidas parem pool kehast jääb aina kangemaks, kuid loodan ikka parimat!

Järgmisel hetkel tõusen diivanilt püsti ja mul on tunne, et mul on puusaliiges nii nihkes, et astuda ei saagi. Peast jookseb läbi ainult mõte, et SEE EI SAA OLLA VÕIMALIK 24H ENNE STARTI!!! Mida aeg edasi, seda valusamaks kõik läheb...Rooman koeraga metsa alla, üritan puusa oma õigesse asendisse tagasi saada, vehin jalga edasi-tagasi., kuid kuulen ainuilt seda mida ma ei taha kuulda ehk kuidas ta ainult kolksub (mida kindlasti ei tohiks olla). Tunnen, kuidas sees kurbus võimust võtab ja hakkan keset metsa nutma, sest Tartu Suvejooks pidi olema koht, kus pidin oma vormi testima sügisel toimuvaks 21,1 km SEB jooksuks.

Pisarad poetatud, longin tagasi kodupoole.. Tean juba, et siit supist ma nii puhtalt välja ei tule, et järgmine päev stardis olla. Olen samaaegselt vihane ja õnnetu, aga teisest otsast on hea meel, et suudan minemata jätta ega hakka end lõhkuma. Mineviku vead on näidanud, et ega vigasena jooksmisest head nahka ei tule ja olen praegu targem kui kümme aastat tagasi. Areng on areng, kui mitte jooksurajal, siis peas on ka boonus.

Olen mitu päeva juba end magneesiumiõliga määrinud, midagi on tagumikus ja alaseljas nii kinni, et valu kiirgas eile veel kaela ja reide. Teipisin end elueest kinni nii Crossteipidega kui ka tavaliste kinesioteipidega. Lisaks on tehtud kuuma dušši ja pärast jälle Perskindoli või Mg õli peale. Täna koeraga jalutama minnes oli asi juba parem, kuid ülesmäkke astumine on vaevaline ja valus.



Ohjah. Ma ei oska midagi öelda. Vahel lihtsalt juhtub, aga kõige tähtsam on aru saada miks see juhtus ja mida ma valesti tegin. Natuke valesti hüpata minu puhul on FAIL ja otsa veel külma tuult on veel suurem FAIL. See, et ma seda 10 km joosta ei saa, on pannud kõikuma minu enesekindluse joosta poolmaratoni hästi, sest see jooks oleks olnud hädavajalik testimiseks. Kui keha lubab, siis enne SEB jooksu on olemas veel paar jooksu, kus saaks end proovile panna, aga kui ma seda ei saa, siis annan poolmaratonis oma parima ja loodan, et ära ei sure.

Spordisõbrad saavad ilmselt mu kurvameelsusest aru, vähem sportijad ei saa aru üldse miks mõni undab ja ulub kui trenni teha ei saa või end proovile panna. Kõik inimesed on erinevad. Ma olen lihtsalt üks nendest, kes teeb sporti suure rõõmuga ja panen sinna kogu oma hinge... Kuigi mu jalad mind täna jooksurajale ei vii, siis rohkem tööd pean ma peas ära tegema ja end kuidagi kokku võtma, et SEBil vaim vastu peaks. Nagu me teame, siis pikamaajooksus pole oluline vaid füüsiline pool, vaid finishisse viib vaimne pool, isegi kui jalad enam ei kanna.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar