Oktoobrikuu kokkuvõte ja olen eluaseme prostituut.

Ütleme nii, et kohe näha kui pole aktiivset võistlusperioodi või isegi treeningperioodi. Blogi on vaiksem, sest ka minu muu elu ei vaja väga kommenteerimist: kool, töö, trenn. Vähe pole ka sellest, et varsti lisanduvad keelekursused ja praktika Norras, mis lõpeb alles 2017. aasta suvel. Kui ma selle aja jooksul läbi ei põle, siis võin end Superwomaniks tituleerida ja ilmselt medali kaela panna, aga siiski olen otsustanud, et kui ikka kõike on liiga palju, siis tuleb hakata otsuseid tegema, sest mida ma selle närtsinud tervise ja katkise vaimse olekuga ikka elus peale hakkan.

Nagu seda kõike vähe oleks, siis hetkel blogin ma üldse ühest majutusasutusest. Vähe selles, et olen pea viimased kuu aega ainult kottide otsas elanud, siis otsustas mu pesumasina klapp katki minna ja edasi oli ainult fantastiline sündmuste ahel: klapp katki -> vesi ei jäänud seisma -> sain vee seisma, aga vaikselt kogunes vesi edasi masinasse -> tulin koju ja kõik vesi põrandal. Õnneks tegin suvel omale just tuumapommikindlama kindlustuse kui enne oli (aga neis ei saa enne kindel olla, kui päriselt vaja läheb), siis nüüd vahetatakse põrand ilusti välja ja köögi seinad saavad ka uue näo. Lisaks katab kindlustus ka ajutise elamispinna kulud ja nii ma saan niikaua motelli või kodumajutust (kuidas keegi nimetab) nautida. Pässil on siin lausa suur rõdu ja toas on ka köök ja saun. Nimetan meid vaikselt eluaseme prostideks, sest kohvrid käivad kinni ja lahti, üks nädal Norras, üks nädal ühikas, paar päeva Tallinnas, paar päeva KODUS, siis jälle Tallinnas ja nüüd otsapidi tagasi Otepääl, aga kindlasti mitte kodus.

Olen oma emale väga tänulik, et on Pässi niikauaks enda hoole alla võtnud, sest ka tema on tööinimene. Täpsemalt kondiiter-pagar ehk siis ärkab vara ja enne seda veel jalutab koera... Norras ja ühikas koera kaasas polnud, aga nüüd ma ikka tõin ta ära Otepääle.

Mõlemad nii õnnelikud!

Endal on nii suur igatsus peal ja eks ka tema on stressis, sest ei saa aru miks ma koguaeg edasi-tagasi ringi tuiskan nagu segane. Muidu oleksin saanud rahulikult Tallinnas ema juures niikaua olla, kuni põrand uue kuue saab, aga täpselt keset nädalat ehk täna, pean minema oma kivisillutiste tundi järele minema tegema. Nimelt oli tegelikult eelmine nädal kool, aga sain ilusti ära räägitud, et sinna tundi ma ei jõua, sest läksin 3D MRT tegema oma kõõluseta käest. Eks pean arstile nüüd kirja saatma, et kas siis olengi ametlikult kõõluseta või on see nii olematu, et tõesti käsi sellepärast nii lahtine ongi...

No mis ma ikka heietan siin oma elu üle. Enda süü, et niipalju kohustusi olen võtnud, aga arvan endiselt, et tulen sellega toime ja juuniks 2017 saan omale selle "hero" medali kaela riputada. Sihikindlus on mu teine nimi ja lähen kasvõi hambad ristis selle teekonna lõpuni.

Tee ajuvaba nägu kindlasti / Puitehitiste tund

Haljastuse pool (6 täistundi kaevamist ja möllamist ja järgmisel päeval oli huvitav tunne...)

Oktoobrikuu kulges nii, et kohe 1. oktoobril läksin jõusaali, kõik oli ilus ja kena, aga Norra minek tekitas MEGA pingelanguse ja nii ma haigeks jäingi. Kõigepealt tõmbas neelupõletiku peale ja siis põhimõtteliselt nädal aega olin tubli ja ei retsinud ennast. Käisin vahepeal jalutamas ainult, et oma nina lahti saada :)

Haigused läbi huumoriprisma :)

Peale pikemat kogumist läksin jooksma või noh... tegin jooks-kõndi ja minu üllatuseks oli pulss ääääääärmiselt madal. Äkki oligi mulle seda pausi vaja? Kui Minionsid arvavad, et ma olen TOO AWESOME, siis ma arvan siiski, et keha ütles, et slow down natuke.. PUHKA!

Oktoober numbrites:

Kõike on täpeselt parasjagu nagu näha. Edasi sain soovitused teha üldse Tehvandil immi vahelduseks.. Tuleb oma kelder üle vaadata ja need kepid välja tõmmata, mis tolmu all on. Kuna olen mitu talve Norras olnud, aga seekord lähen tagasi alles märtsis, siis tähendab see seda, et saan SUUSATADAAA!!! Eelmised Salomonid suusatasin ribadeks ehk siis pean kõva nutsu välja käima, et uued osta (ouch..). Talv ma ootan sind!!