Kilisen ja kolisen, lonkan ja mölisen.

 Täpselt nii see siin ongi hetkel, sest eile peale imelist matka siin Norras läks olemine kahtlaseks ja öösel ärkasin valusa kurguga. Pole 2,5 aastat üldseeeee gripis olnud ja nüüd põmaki. Tunnen oma mahladest puudust, sest ega ma kohvrisse seda masinat ju toppima ei hakanud ja eks koju jõudes teen selle kõik tasa. Tundub, et sügiseti läheb kõikide elu nii kiireks, et blogides on selline suurem vaikus... Ei salga, et ka mul on tegemist olnud ja ööpäevas võiks rohkem tunde olla kindlalt kohe kui ettemääratud 24.

Kuna endiselt on selline ei liha ega kala periood, siis oktoobris (täitsa esimesel kohe) alustasin oma jõusaali teemaga. Mitte, et enne oleks vormist väljas olnud, vaid lihtsalt ei taha, et koolis käed otsast tuleks ja discimisel õlad valutama hakkaks. Tundub, et kõik toimib, sest olen vahepeal mingi 3-4 ringi päevas teinud ketastega ja ei mingit valu :)

Jõusaali endlid. Uhkes üksinduses on lausa lust :)

Olen oma disci paarilisega jõudnud ka Annikoru paarispäevakutele. Kahjuks on seal reegel, et 8st kuues peab osalema ja me vist osaleme viies või midagi sellist. Igatahes ühel pühapäeval sain oma esimese holari kätte (hole-in-one) ja pole miskit paremat kui selle eest veel raha ka saada!

 Nii, et kui minul õnnestus 101 € saada, siis mõni nädal ei võta keegi seda holarit välja ja see raha muudkui koguneb ja koguneb, kuni keegi seal mitu sotti välja kaevab...

Sõbrannaga discimas.

Vahepeal olid ka Elva lahtised MV, mille tulemus jättis soovida, aga millegipärast auhindu lendas ikka. Kõige selle nänni sees kaks kõige olulisemat asja:

Igatahes tahan siia jutu vahele kiirelt panna ka pildi oma pastadest ja värkidest. Vasakul riisinuudlid, maisimakaronid ja edasi riisi-maisijahumakaronid. Keskmisi ehk maisimakarone meeldib mulle osta ka spagettidena :) Võtsin hetkel igaks juhuks Norra kaasa need, aga tegelikult juba poes surfates leidsin siit ka. Oleks ju imelik kui poleks..

Kuna olen hetkel lühivisiidil Norras, siis... ma panen pilte, sest kõik teavad juba, et ma muud siin ei tee kui matkan ja teen trenni...või siis olen voodis haige.. (jess!..)

Sky is the limit :)

 Jooksin vahelduseks jälle seda mõnnat rada, kus pool teed läheb üles ja pool alla...

Üles mäkke aeglasemalt ja alla kiiremini (ca 4:40)

Tundub kuidagi "imelik", et siin olles on sammude arv märgatavalt vähenenud. pole ju koera, keda õue jalutama viia ja siin selle discgolfiga halvad lood. Kodus oli asi aga hoopis teine...

Selle suure sammude hulga peale tegin ükspäev veidi erinevama jäätise. Või noh..mis erinev, aga panin seekord vaarikaid ka sisse. Superluks!

Otsisin netist ühte koogiretsepri ka, mida koju jõudes kindlasti katsetama hakkan! Koogis pole gluteeni ega laktoosi ja mis põhiline... SUHKRUTA!! Mida mu süda ikka oskab veel tahta? Kes tahab minust ette jõuda, siis retsept ise asub SIIN.

Kook!!

Lõppu lisan ühe SEB pildi ka veel... Jalg juba tatsuks uut ringi jooksma.. Kui mul nii jubedalt halb ei oleks :D

Küsitud küsimus: Kuidas alustada jooksmisega?

See, et mina oma hooajale punkti panin ei tähenda sugugi, et kõik seda tegema peaksid. Täna toimus Tartu Linnamaraton ja ilm oleks selleks ürituseks nagu tellitud! Vaatan, et tuttavad on kenasti lõppu jõudnud ja see ongi oluline!

Ka mina jooksen edasi, aga vähem intensiivsemalt ja olen kuni kevadeni mitmekülgsem. Rohkem jõusaali ja muid tegevusi :)

Igatahes..üks asi mis ma KINDLASTI soovitaks teha üldse enne sportima asumist, on koormustest. Isegi kui te teete seda enda jaoks, siis võiks läbida kasvõi selle kõige odavam testi. Sest kui isegi midagi nihu on, siis see tuvastatakse üsna kiirelt. Sportimiseks PEAB tervis korras olema... Lisaks võimalusel oleks tore kui saaks määrata ka pulsitsoonid, sest nende järgi joosta on kõige alus. Muidugi on selle kohta ka naljad, kes liiga hoolsalt kella vaatavad, aga noh mis siis. Minu pärast vaadake või ei vaata, aga ärge punases palun jookske. Ma pole unistanudki, et see aasta 10 km alla 45 jooksen, aga see juhtus, kusjuures peale 21,1 km läbimist olin suhteliselt lebol režiimil ja ilmselt see toimis. Minu pikad jooksud ei ole kilometraaži ega tempo järgi, vaid jooksen aega ja pulssi. Isegi kui ma pean mäest üles kõndima, siis mul ei ole häbi. Miks peaks? Olen kiirem kui (peaaegu) kunagi varem ja tervis on ka ainult ülesmäge teel :)

Vahemärkusena märgin ära selle, et tahtsin lasta hommikul kohe veresuhkrut mõõta, aga kuna sattusin oma koormustesti ja muid pabereid ära viima päeval ja söögist oli möödas ainult 3,5 h, siis õde siiski tegi mulle selle testi ja minu üllatuseks oli see number väiksem kui muidu hommikul minnes tühja kõhuga. See suhkruvaba elu on kullaauk vist tervisele.

Tagasi jooksu juurde. Ma tahan rääkida väga lühidalt, kuidas mina jooksuni jõudsin. Kuna mul oli 14 aastaselt seljaga väga suur probleem ja raske oli isegi püsti seista, siis peale haiglast välja saamist ja pikka füsioteraapiat hakkasin jalutama rohkem, kuni proovisin joosta. Alustasin isegi nii, et jooksin ainult kilomeetri, siis järgmisel nädala 2,5 km siis iga nädal tõstsin kilometraaži. Ei julgenud selle seljaga midagi erilist korda saata, aga avastasin, et see teeb olukorra isegi paremaks. Kui märtsis olin veel haiglas, siis sama aasta sügisel jooksin 2 poolmaratoni ja ühe ajaga 1h ja 31 minutit. Ei tea kuidas see sündis, sest siis ei olnud mul pulsikella. Küll oli aga isu joosta nii suur, et vahel unustasin ennast 2-3ks tunniks jooksma... Seal samal jooksul tutvusin tookord oma kadunud treeneriga, kes treenis ka Jane Salumäed (Uno Källe). Ma poleks paremat treenerit soovinudki. Tema soovitus oli joosta kuni uue aasta saabumiseni sellised 10 kilomeetriseid ringe ja vahele fartleke. Kes veel ei tea, siis fartlek on jooksumäng, kus joostakse vahelduva eduga natuke kiiremini ja natuke aeglasemalt keskmisest tempost. Trenni põhimõte on sundida organismi ilma peatumata pingutama. Kui keegi seda veel jooksnud ei ole, siis võite seda vahel joosta kasvõi vahelduseks, et jooks liiga rutiinseks ei läheks :)
Näide: 7 km fartlek: jooksed 2 km soojaks tavalises tempos ja siis teed 10x200 meetrit kiiremini ja iga kiirenduse vahele sörgid 200 meetrit. Kiire jooks ei tohiks olla selline täislaksuga jooksmine, vaid kiirem kui tavaline jooks veidi. Ehk kui muidu jooksed 7 min km, siis kiirenduse võiks teha 6 min km tempos ja sörgi vahele 8 min tempos. Kui need kümme korda on läbi tehtud, siis ongi juba 6 km täis ja jääb ainult üle viimane kilomeeter koju joosta.

Palusin Roman Fostilt kommentaari, et kuidas siis peaks ikkagi alustama (kehtib hetkel 21,1 km soovijale):
Tsiteerin: "Kui soovitakse joosta aasta pärast joosta poolmaratoni, siis ma soovitaks kuni aprilli kuuni hoida treeningud vahelduvad st ,mitte ainult jooksmine, et jooksulihased mitte üle koormata..neli trenni võiks ikka nädalas olla..nt teisipäev ÜKE (üldkehaline ettevalmstus) treening siseruumides, kolmapäev ujumine, neljapäev puhkus, reedel 40-80min (nädalast nädalasse tõsta 5min haaval: 40-45-50-45-50-55-50-55-60-55-60-65), sinna sisse teha iga 10min tagant 1min kiirem jooks poolmaratoni plaanitavas tempos, ülejäänud jooks ca 40-60sek aeglasem. Pühapäev võiks olla pikem aeroobne samuti võiks koormusi doseerida, aga 10min haaval alustaks 60min pealt. Tempo peaks olema ca 60sek aeglasem planeeritavast poolmaratoni tempost v aeroobse pulsiga (harju keskm 140). Esmaspäeval puhkus, laupäev samuti või siis jalgratas, ujumine, suusatamine või muu spordiala. Kevade poole lülitaks sisse nädalalõppudel juba tempojookse poolmaratoni rütmis (10km võistlused sobivad samuti) või fartlek kord nädalas, ujumise jätaks ära ja selle asemel taastav jooks 40-60min."

Tahan öelda, et teismelisena on eriti oluline mitte keskenduda ainult jooksmisele või üldse ühele asjale, sest kasvav organism vajab mitmekesist trenni, seeläbi kasvab inimese võimekus. Kuna ma olen alati väga mitmekülgne sportija olnud, siis talvel armastan suusatamaist, lauatamist..vahel eksin ka spinninguratta selga ja kasvatan mahtu hoopis niipidi. Norras ma teen pikki matkasid, kus ma ei jookse, vaid tõesti ainult matkan mägedes. Päss on parim kambasell ja nii saame me kahekesi koos vormi! Suvel sõidan jalgade säästmiseks maanteerattaga ja käin discimas. 
Kunagi mul tekkis ka küsimus, et palju on siis palju ja minu imestuseks spordiarst vastas nii: Aeroobses tsoonis võib niipalju teha kui jaksad! Mul kukkus natuke karp lahti, sest ma olen üks väsimatu hing ja põhimõtteliselt võin ma tundide kaupa ainult joosta ja muid asju teha... Vahel kui kellelgi tekib probleeme pidama saamisega seal trennis, siis jälgige pulssi. Kui see ikka mingi aeg hoolimata tempo hoidmisest hakkab üles kerima, siis on see märk organismi väsimisest. Minul üldjuhul väsib enne jalg kui võhm ja seega ma olen endale kava üsna rangelt ette teinud. Nooruses sain omad vitsad kätte ja nüüd 10 aastat hiljem olen sellest õppinud ja mulle sobib selline rangelt kavas kinni elamine (okei kui ikka ei jaksa midagi teha, siis puhkan, aga kehtis see selle kestvuse kohta..). 

Ükskõik siis mis ala keegi harrastab, siis palun tehke kerelihaseid ka. Mitte ainult kerelihaseid, vaid kereSÜVAlihaseid. Lööge kasvõi Youtube sisse "core stability exercise" ja saate mingi miljon videot. 
Paljudel hakkab pistma ja nad ei tea miks. Vahel on jah süüdi ka liiga kiire tempo või võistlustel liiga kiire algus, aga enamasti on see tingitud meie liiga nõrkadest kerelihastest. Mina hakkasin alles sellele rõhuma siin paar aastat tagasi ja siis kadus see probleem ära ka. Nüüd kui keset võistlust surema hakkan, siis tean, et olen ahminud kas liiga suure suutäie vett või tegin alguses liiga hullu tempo ette.

Ma ausalt ei oska rohkem lahti kirjutada. kui kellelgi tekkis veel küsimusi, siis palun pange need teele, sest äkki mulle tundub midagi liiga loogiline ja keegi loeb seda ja ei saa osadest asjadest midagi aru. Võit on juba see kui jaksate 3-4 x nädalas käia ja sörkida 5 km korraga. Kui ei jaksa, siis minge tehke jooksumatkasid (jooks 5 min/kõnd 5min või kuidas soovid). Matka võib teha lausa kauem ehk näiteks algaja võib rahulikult 1-1,5h loksuda nii, sest püsitakse aeroobses tsoonis ja endale liiga teha on pea võimatu. Ma rõhutan, et ma pole jooksuekspert siin ja kui abi vaja, siis aitan meeleldi millegagi, aga koormustestil tehakse ots lahti ja edasi on palju kergem. 

Ma soovitaks ikka end kokku võtta ja mingi neli kuud enne võiks hakata natuke kiiremaid liigutusi ka tegema trennides. Kasvõi korra nädalas... 21,1 km on selline viimase piiri distants, kus tegelikust joostakse see ära ka põhimõtteliselt silmad kinni. Jah, ta on jube vaevarikas kui minna täiesti treenimata, aga joostakse ära. Nii, et pange omale eesmärk, kus tahate osaleda ja aeg hakkas tiksuma :)

September = rekordite kuu

Märkamatult on saabunud oktoober ja osadelt puudelt on lehed täitsa maha langenud. Kui muidu sügis tekitas kunagi stressi, siis nüüd on see täitsa tore aeg. Muidugi nooremana meenub sügisega kohe kool ja seega mul ka see aasta uuesti, aga ei morjenda üldse :)

Milline oli aga september? Numbrite poolest üsna selline nii ja naa. Ei jooksnud üldse palju, küll aga jõudsin kõrvale discida ja ikkagi jalutada ka üsna palju. Küll aga oli ääretult suur rekordite kuu. Kuna SEB 21,1 km jooksul mul kell pani alguses villast ja näitas 44:59 10 km vahepunktil, siis tegelikkuses oli see vale, kuna 10,5 km peal olin ma juba 46min ja kopikad peale. Kerge rehkendus ütleb, et pidin jooksma vähemalt 44:30 kanti. See ei andnud mulle rahu ja vot eile ma lihtsalt võtsin end kokku ja otsustasin, et panen oma tossudega leekima ja löön kõik reksid suht üle. Ei pannud palju mööda... kusjuures ei puhanud eelmine päev, vaid jooksin ikkagi 10,4 km ja peale tõmbasin hantleid...

Lõpetades 10.02 km peal nägin numbreid 43:40, aga 10 km sain kätte 43:32 peal!!! Olin arvestanud umbes nii, et pean pingutama keskmiselt 4:20 ümber, et tuleks alla 44. Kusjuures püstitatud sai ka 5 km rekord ja palju muudki. Kokkuvõtvad numbrid siin!!

Lõpetasin kogu jooksu 175 keskmise pulsiga ja ei midagi hullu. Minnes oli tuul vastu ja olin kerge tõusunurga all, tagasiminek ei olnud üldse lihtne, sest see püsiv vastutuul oli oma töö ära teinud...

Igatahes lõpuks numbreid nähes olin õnnelik, et suudan enamat. Varbad seekord jäid peaaegu, et terveks (pean ikka neid teipima...) ja tegelikult ei jõudnud ma isegi ära väsida ega kangeks minna. Varu on veel, aga selle ilusa jooksuga lõppes minu hooaeg. Edasi tulevad sellised trennid, et kiirus ära ei kaoks ja hakkab üks jõusaalis käimine pihta. Õlad on vaja tugevamaks ehitada ja nüüd on see aeg käes.

Mida näitab Endomondo? Kuu oli numbrites selline ja lisaks juurde ka uute rekorditega tabel:

Ilmselgelt on kõige suurem koormus olnud läinud pühapäeval kui sai käidud Valgjärve Openil disci tagumas. Käsi ei kukkunud otsast ära, aga andis mõista, et ehita rohkem lihaseid!! Võtsin teid kuulda ja täna rooman alandlikult jõusaali...

Valgjärve Open. Foto: Ragnar Loova

Olin kooli tõttu oma koerast nii kaua eemal, tekkis jube igatsus ikka. Kui oled regulaarne liikuja koeraga, siis ilma motivaatorita on üksi täitsa imelik ringi tatsada. Jällenägemise rõõm oli suur! :)

Mina ja Päss

Ahjaaaa ühe toreda asja avastasin ka. On olemas 16. aastaste Eesti edetabel, kahjuks maratoni oma ma ei leidnud, aga tean, et olen seal teisel kohal. Esimene tütarlaps edestas mind minutiga vist. Ligi 12 aastat pole keegi selles vanuserühmas suutnud neid aegu üle joosta. Asi on äkki selles, et nii noorelt väga seda ei joosta, tookord oli aeg 3h ja 44 min. Poolmaratonis jooksin see aasta oma second best aja.

No ütleme nii, et kui ma suudaks kogu 21,1 km  kimada selle 43 minuti tempos, siis äkki kuidagi kobistaks ära. Eesmärk on väga suur ees ja ma suren üritades!

Seekordne postitus oli rohkem vähem möla ja rohkem pilte. Võtsin kõik kokku. Kõik on uus oktoobrikuus ma ütlen...

Muud kraami ja tegemisi.

Kuna mu blogi on vahepeal saanud hoopis muudel põhjustel isegi minu jaoks liiga palju klikke, siis mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Vahepeal tundub, et muu maailm on hulluks läinud, aga sellest pole midagi, sest elu läheb ikka edasi :)

Peale poolmaratoni olin paar päeva suht jalad seinal ja üritasin vältida eelmise aasta viga, ehk siis kannakõõlusepõletikku ja liiga ülepinges sääremarju. Paar päeva oli tunne nagu keegi oleks mulle jalaga virutanud (igale poole). Natuke sai ka disci taotud ja siis lõplikult sai käsi valusaks mängitud laupäeval, kus lõpuks juba tahtsin nutta enamvähem, sest see parema õla vana trauma annab vahel ikka tunda...

 Esmaspäeval läksin ma rõõmsalt tagasi kooli ja kuna ma nüüd olen maastikuehituse peal, siis tähendab see seda, et rohkem füüsilist tööd ja vähem sees istumist. Juba eelmise haridusega sain seal aru, et taimed pole minu teema, aga trelli käes hoida ja kive laduda on AWESOME! Nii, et valmistasin tegelikult ette pikka postitust jooksmise teemal, siis selleni ma jõuan ka varsti. Hetkel on pea nii laiali ja tegemist nii hunnikuga, et mingit jampsi ma nüüd kokku keevitama ei hakka, sest lihtsalt peab vms. Nädalavahetusel ootab ees Valgjärve discgolfi open. Paarismängule ma jõuan, aga kui käsi ikka pühapäeval põrgut teeb, siis seda otsast lennutama ma ka ei hakka..


Aaaaa ja vahepeal tehti mulle ka kõõluseop ära. Oli mul siis plõksusõrm ja tegelt on siiani... Päris lahti ma sellest ei saanud, aga nagu arst ütles, siis on all mul pöidlal juba ilus trauma ja siis peab kunagi edasi vaatama..

Kes mu Instagrami jälgib, siis teab, et ma ka koolis käin jooksmas. Ma olen seal kaugõppes, mis tähendab, et vahel peab käima E-R koolis ja päevad on pikad. Seekord sain ma osad ained üle kanda ja seetõttu sain aega täna käia ka jooksmas. Jooksin vahele 2x2000m natuke kiiremini ja siis lõpupoole ühe 1km lõigu natuke veel kiiremini ehk 4:19 km. Pulss üsna kõrge, aga mida sa koolis olles tahad saada. Siiski jäin lõikude ja kõige muuga ikka aeroobsesse. WinWin!

P.S mu insta on avalik, et kellel kontot pole, saab sinna ikka vaadata. 

Lisaks eile toimetasime kooliaias, mis on nii imeline!! Isegi kui öeldakse et kõik peab ladina keeles pähe tuupima, siis seal aias tundub nii ükskõik.. Lillelapsed..

 Eile õhtul kobisin ma jooksma ja endalegi üllatuseks avastasin, et vastu jooksis üks kursakaaslane ja mitu tükki jalutasid. Väga sportlik värk! Eelmisel korral ei näinud kedagi... Äkki nad käisid salaja :)

Aga kooli park on I.M.E.L.I.N.E.

Ainult puhas rõõm!

Muidu ma elan seal ühikas see aeg, aga kuna täna sain varem minema, siis home sweet home. Poes ründasin kohe oma toortatrakrõpse.

Kes proovinud pole, siis natuke on võõra maitsega, aga ajavad asja ära :) Muidugi ma kohe tegin omale MEGASUURE klaasi toormahla ka. Ma olen seda seal jubedalt igatsenud. Täna peale jooksu olin hundiisuga, läksin sööklasse ja tellisin KAKS praadi. Natuke oli piinlik, aga mul oli nii ükskõik, et oleksin võinud ka kolm tellida kui aus olla. Teadsin, et pärast peab aias veel jalutama ja siis muudkui tankisin :D

Vahepeal (ofkoors peale SEBi...) jõudsid minuni mu gluteenivabad proteiinibatoonid ja suhkruvabad geelid fruktoosiga :) batoonides on natuke tumedat shokolaadi, aga kuna see on nii minimaalne, siis mingeid probleeme see ei tekita. Geele pole jõundud proovida, aga kindlasti proovin. Tellitud on nad iHerbist, sest seal on lihtsalt niiiiii suur valik. Kes tahab see kaeb.

Igatahes see jooksuteemaline postitus tuleb varsti, ma ei tea lubada millal, aga tuleb. Mu hea sõber Roman Fosti juba viskas ka kommentaare mulle, et siis see kirjutis adekvaatsem oleks :)

Jooksudeni!

SEB 21,1 km!!!!

Ainult päev on möödas ja alles nüüd kui lihasvalu mingit moodi hakkab järgi andma, siis hakkab ka aju lahti rulluma, sest mul on natuke tunne, et isegi mu kõrvad valutavad.

Neljapäeval käisin ma oma numbril ja võidetud auhinnal järel. See särk on imeline :)

 Eelmisel päeval sõin suure isuga oma kartuliputru, mis oli tehtud kookoskoore ja munaga, lisaks keetsin kanarinda ja pärast paneerisin seda muna ja hirsihelvestega (ärge mõistke hukka enne kui pole proovinud). Lisaks jõin ära mingi liitri toormahlu (peet, porgand, õun, greip). Ja muide ka jooksu hommikul uhasin sisse oma kartuliputru ja kana, sest see on ainuke söök, mis pole mulle MITTE KUNAGI võistlustel seedehäireid tekitanud (ptuiptuiptui). Kadunud treeneri soovitused ei jookse mööda külgi maha.

Nagu pildilt näha, siis pidi ära teipima ka enda jalad ja kes küsib et miks nii, siis lihased jooksevad diagonaalis, et sisereis-välimine sääreosa ja vastupidi :)

Ma ei olnud kuni stardini päris kindel, kas ikka kohale jõuan, sest selg andis ikka paar päeva enne märku, et palun hoia mind! Teipisin end nii nagu poleks homset ja jäin parimat lootma... Jõudsin starti ja sooja tegin ülivähe, lihtsalt kartsin, et midagi keeran üle vindi. Ma olin isegi nii meelestatud, et enam pole küsimus KAS astun maha, vaid pigem MILLAL. Aga asi läks üle ootuste paremini. Kuna mu GPS otsustas mingi 300 meetrit hiljem tööle hakata, siis võtsin sammu koos ühe tuttavaga, kes rõõmsalt mulle kilomeetri aega ütles. Kõht muidugi korises kahtlaselt, tundsin, et ehk olen üle söönud, aga õnneks ei juhtunud midagi.. False alarm. Ainuke halb asi oli see, et oleksin pidanud paari meetri raadiuses kõigile kõrvaklappe pakkuma selle korina peale :/ Esimesed kümme kilomeetrit möödusid hullult kiirelt, olin veendunud et tulistasin alla 45. AGA siis läks asi jamaks, sest mul hakkas parem jalg mõnusasti hõõruma. Mingi 5 kilomeetrit edasi suutsin veel kuidagi normaaslelt joosta, võtsin oma HoneyWell geeli, mis jälle käima tõmbas. Kahjuks (jah kahjuks) olin sunnitud võtma ka spordijooki, mida üritasin vältida. Mul hakkas natuke reie sisemine külg tõmbama ja lootsin, et see teeb paremaks. Ei eksinud, mõtlesin, et pekki see suhkur hetkel, elan üle! Lasin veel külma ka reitele peale pritsida, et lõpuni vastu pidada. Raskeks hakkas minema 15. kilomeetri juures kui tuul äkitsi hakkas vastu puhuma. Mul ei olnud isegi kellegi seljataha varjuda, sest selg ees tulid vastu juba maratonijooksjad ja osad olid liiga kiired, et sabas püsida. Kuskil 18. kilomeetri juures hakkas see linna sisseminek ja siis mul hakkas nii raske, et olin valmis ainult mõttejõul ära lõpetama... Jalad tõmbas nii kinni, mu varbad enam ei valutanud, vaid jooksid verd. Õnneks mind päästis adrenaliin, mis ainult sundis edasi minema. Mõtlesin ainult, et MIKS ma siin olen. MIKS!?!

Tegelikult hakkas selline kerge tõus juba varem, aga vot seal linna sees muutus see väljakannatamatuks, kaotasin selle 3 kilomeetriga ligi minuti. Olin justnimelt sellepärast alustanud kiiremini, et teadsin seda enesetapuga lõppu, kus aega hunnikuga ära annan. Kui oli viimane tõus kiriku juurest, siis teadsin, et kohe on lõpp ja mul tuleb alati sellistel hetkedel meeletu jõud sisse. Viimased sammud ja kohal ma olingi!

Ma olin nii õnnelik, et oleksin tahtnud nutma hakata, sest mitte ma ainult ei jooksnud oma viimaste aastate parima poolmaratoni, vaid purustasin ka 3, 5, 10 ja ühe tunni rekordid. Kõike seda 21,1 kilomeetri sees. Ilmselt eraldi joostes suudaksin palju kiirem olla, aga pigem kummaline, et just nii pikal maal sellised numbrid juhtuvad.

Poolmaratoni ajad. Ma ei tea miks on 1:37:19, õige on 20 sek.

Üleval enne ja all pärast.

Suure väärtusega...

Ma tean, et poolmaraton ei ole maraton, aga see jooks oli emotsionaalselt sellel aastal nii võimas, sest olen ju viimased mitu kuud elanud ilma suhkru, gluteeni ja piimatoodetega, tarbinud igasuguseid lisandeid, toormahlu ja võidelnud tuuleveskitega. Mu eesmärk oli LÕPPU jõuda, aga jõudsin üleootuste parema enesetunde ja ajaga. Ma olin lihtsalt nii õnnelik, et see tobe borrelioos ei dikteerinud seda jooksu. Viimased kilomeetrid oli ainult "mind over body" olek. Ma jooksen kunagi VEEL maratoni ausalt, aga siis kui see kole bakter on mu kehast utti tõmmanud ja kõik oma toksiinid kaasa võtnud. Ma elan niigi piiripeal ja 21,1 km on minu jaoks hetkel see ülemine piir. Peale seda ei hakka mu võhm raugema, vaid mu lihased, kõõlused ja kogu sidekude. Aega on selle kiire asjaga.

Kokkuvõtvalt:

Muidugi pärast avastasin, et jalg on ikka väga katki... Mul ei ole vaja, et Te kõik siin ketti paneks ja seetõttu jäi sokk jalga.

Parem toss on verine, rääkimata sokist. Feels nice!

Peale jooksu oli mul planeeritud massaaž. Kuna mu ema on samuti alternatiivsete meetodite pooldaja, siis sain minna tema massööri juurde, kes otseses mõttes KLOHMIS mind 1,5 tundi. Naine tuvastas kohe ära, et eluenergia on viimasel peal mul, aga maks ei taha töötada. Teatasin siis talle, et see tobe borre mind koguaeg mürgitab..
Ta ei olnud mingi papist tädi, sest mul oli tunne nagu oleksin massohisti juurde sattunud, kes lihtsalt elab mu peal ennast välja. Ta oli nagu mu massöör, kiropraktik, füsio ja nõelravitseja kokku. Sest vahepeal kui ta mind ei PEKSNUD, siis mudis (loe: paitas) nagu massöör, siis 80% ajast oli nagu mu füsio, kes vajutab rämedalt ja kõvasti väga valusatele kohtadele, järgmisel hetkel peksis ta mingisuguste asjadega mind üleni, siis katsus hiina meditsiini järgi punkte ja kokkuvõttes määris mind üleni igasuguste kemüüsedega kokku ja mähkis kilesse, et see sisse imbuks. Lubas, et järgmine päev saab olema HELL või Hell (põrgu) (ei pannud mööda), aga et siis läheb paremaks (ei oska kommenteerida). Muide, massaaži tegi läbi riiete, sest nii pidi ta kõige paremini inimest tundma. Lõpuks sain ma omale ka kupud külge ja täna on tulemus selline:

Peksukott ja muu säärane.

Võtan asja kokku ka numbrites:

21,1 km osales 3127 jooksjat ning lõpetasin 276. kohaga.
Naisi oli kokku rajal 1292, õnnestus seekord pressida end 23ks. Eestlastest olin 16.
Kõige olulisem on see, et 10 km tuli alla 45!!! (44:59).
21,1 - 1:37:20.

Närvid ja tunded lähevad nüüd puhkama. Kui jalad otsast ära ei kuku, siis on võimalus joosta veel Tartu Linnamaratonil. Olen see aasta targem ja puhkan rahus kohe mitu päeva. Loobin disci ja puhastan mõtteid. Väldin ülekoormust ja loodan mitte kannakõõlustega jälle alt minna.

Sügis on ilus aeg ja kes hooajast puhkust ei vaja, siis näeb, et see aeg on jooksmiseks parim!

Over and out!

Miks ma jälle hakkan d-vitamiinist rääkima?

Kuna mul homme seisab ees pöidla kõõluse operatsioon, siis sattusin arstilt küsima ka niisama täitsa, et mida saaksin jooksjana oma liigeste säästmiseks teha..ja teate mida tema ütles? Unusta glükosamiin ja muud asjad, ära kuluta raha. D-vitamiin on ainuke, mille mõju saame tunda üsna pea liigestes ja mis hoiab seda liigeste ümbruse ainevahetust korras. Kuna tegu on tuntud ortopeediga, siis ausalt öeldes ma olin väga üllatunud, et tema mulle mingeid asju pähe ei hakanud määrima. Litozin, mida ma aeg-ajalt võtan, on tegelikult olemuselt põletikke alandav ja seeläbi ka ilmselt hea, kuna sisaldab kibuvitsa. Aeg-ajalt seda võtta ei tee paha. Lihtsalt, et kõik asjad pöörati pahupidi :D Mina pole glükosamiini kasulikkusest ise kunagi kasu saanud, see pidi nagu platseebo olema. Võtad kriiti ja siis öeldakse, et näeeee aitab ja siis tunnedki, et aitab. Ka inimese oma pea on suur imeravim :) Nii, et kõik nüüd d-vitamiini (d3 õigemini) sööma ja testige siis ennast. Mina võtan aastaid 10 000 IU annuseid päevas ja olen ikka veel elus. Liigeste kulumine pidi rohkem veres meil olema, et ilmselt kui juhtub siis juhtub... Kuigi eks ise võiks ka loodusele poolele teele vastu tulla ja aidata taastumistele kaasa.

Nädala pärast alustan oma MMS kuuriga. Ma ei tea ausalt. Mul oli eile nii jama olla, olin üleni kange ja tundsin kuidas kõik nii halvasti on. MIKS juhtuvad need asjad enne jooksu? Pidi nii olema, et mida puhtamaks organism läheb, seda hullemaks muutuvad need s**ad perioodid, sest toksiine paisatakse verre korraga päris palju ja seeläbi on kannatamist rohkem. Umbes nagu karsklasele annaks liiter viina ja vaatame siis kellel järgmine päev halvem on.. Kui enne oli stabiilselt halb olla, siis nüüd on tekkinud JOJO effekt. Kui on hea, siis on ikka elu nii lill, aga oi kui on s*tt, siis on ikka nii, et andke relva palun.. Joon HUNNIKUGA oma korallivett ja loodan selle jama välja uhada võimalikult kiirelt. Veel rohkem puhast mahla sisse ja veel rohkem venitusi. Mulle hakkab aina rohkem tunduma, et rooman selle raja läbi või astun maha :/ Kui mul juba toitumisega sellised puhastumise reaktsioonid tekivad, siis väga MMSi ei oota...

Eilne päev

Aga asja juures on ka suur boonus. Olen 3 kuud joonud korallivett ja 2,5 kuud olnud TÄIESTI gluteeni-, suhkru- ja piimavaba. Eile selle halva oleku juurde lisandus üks ülihea asi. Nimelt oli mul mitu aastat teadmata põhjustel kaenla all lümf paistes. Ka vereanalüüsis oli see kergelt näha, et mingi jama seal lahti on. Enne koormustesti oli aga veri superkorras ja nüüdseks on see lümf normaalseks tagasi läinud. See kallid sõbrad näitab ainult seda, et see mida me suhu paneme on ülimalt oluline. Vahel vajab meie organism aega, et tegeleda mingisuguste probleemidega. Tundub, et mingi saaste läbi selle borrelioosi minus ikkagi liigub, aga teisest otsast näen, et ma ei pinguta asjata ja neid halbu päevi kompenseerivad aina paremad head päevad :)

Lihased hakkavad välja tulema :) Paremal mu igapäevane korallivesi liitrises klaaspudelis

August numbrites.

Märkamatult on saanud augustist september ja suvest sügis, sest väljas kallab halastamatult vihma. Eile sai isegi käidud disci teisipäevakul, kus lõpuks jäidki kettaid kuivatama, sest isegi kõik rätikud olid märjad. Küll on tore, et ma vahetusjalanõud kaasa võtsin. Järgmisele "päevakule" ma enam ei läinud, sest ei julge riskida mingi haigusega, sest teada asi, et hea vorm kisub mingit jama ligi. Isegi kui ma paneks kummikud ja vihmakeebi, siis ilmselt minu Muprhy orgunniks mulle murtud jala jne.

Nüüd siis aga august numbrites:

Ütleme nii, et tehtud sai piisavalt. Ma juba jõudsin tegelikult paar päeva tagasi rõõmustada, et saan augustis üle 200 kilomeetri jooksu täis, KUID siis märkasin, et tabelis on justkui midagi valesti ja tuli välja, et kui ma end Garminiga connectisin, siis tekitas ta mulle topelt trennid... Kustutasin lisatreeningud maha ja järgi jäi nukker seis... Jalgrattaga sain ma rajale ainule kolmel korral ja kokku 121,31 km.

Jalutamise poolest oli suhteliselt võimas kuu ja lisaks sai golfida siin Otepää rajal päris palju...

Seetõttu jätsin ka mõned jooksukorrad vahele, sest siin on liiga üles ja alla. Disc asendas väga hästi vastupidavuse treeningut (pulss mängides suht stabiilselt 115-120 kui mängida üksi või kahekesi Otepää rajal)

Augustis sai tehtud kaks rekordit: üks oli kilomeetri aja parandamine 3:43 pealt 3:40 peale ning teine mittetahtlik rekord, ehk sain treeningul parandatud cooperit, mis nüüd on 2,71 km. See oli saavutatud 10 kilomeetri treeningul, millest rääkisin täpsemalt SIIN.  Terveks nädalaks niitis mind mingi külma saanud selg, enne mida ma tegin veel hüppeid ka... Lõppes halvasti indeed.. Kuid olen tagasi rajal puhanuna ja ootusärevust täis, sest poolmaraton on kohe ukse ees!

Kuna Endomondo on toreda uuenduse teinud ja näitab nüüd ka igapäevast koormust ajana, siis tulemus selline:

 Kõige suurema koormusega oli 16. august:

Kuna laupäeval treenisin jalga võistlustossuga, siis pühapäeval panin otsa veel 22 kilomeetrise ringi. See kindlustab, et jalg saab korraga korraliku koormuse ja harjub sellega. Praegu olen ma juba mitu päeva puhanud ja taastunud ning kõik paistab siitpoolt korras olevat. AVG oli jooksul 139, mis oli veel 2 kuud tagasi mu taastav tsoon. Tundub, et koormustestil alla tõmmatud tsoonid on oma töö ära teinud EHK liigun sama kiirelt aga ökonoomsemalt EHK jõuan võistlustel võib-olla oma tagumenti kiiremalt liigutada.

Pikk treening pildis:

Nagu ikka jooksin peaaegu 8 km koeraga ja siis edasi üksi. Sai võetud nii tõuse kui langusi ja erinevaid teekatteid. Seekord jooksin kõik tõusud ka ja jäin ellu. Enamasti ma siiski kõnnin neid, mis väga pikad või järsud on, aga aeg-ajalt ma ikkagi võtan selle jooksu variandi ka valikusse :)

Üks hea uudis on ka :) Nimelt võtsin osa SEB maratoni pildimängust, kus 3 kohta said endale saunalina ja Nike särgi. Õnnestus sinna kolme hulka saada ning asjad saan kätte siis kui Tallinnas olen. Kuna teemaks oli jooksuks ettevalmistus, siis mina panin rõhku üldse Pilatesele, kuna ilma selleta ma vajuks ilmselt juba peale 5. kilomeetrit ära.. Pilt ise siin:

Jäänud on natuke üle nädala. Juba O-O-T-A-N. Igakord kui tossud jalga panen, siis on tunne nagu oleks number ees. Kes kannatab see kaua elab eks?